Mõnikord tundub, et veganid ei saa kunagi midagi õigesti tehtud. Kui iga teise eluviisi või filosoofia viljeleja võib oma väärt teadmisi maailmaga ükskõik mis viisil jagada, siis veganid teevad seda harva piisavat hästi. Küll on nad liialt tarbimiskultuurile toetuvad, mida sümboliseerib igast uuest pähklijuustust vaimustumine, küll liialt agressiivsed masendavaid uudiseid ja pilte jagavad maniakid.
Usun, et kui meis on mõlemat, siis on hästi. On täiesti loogiline, et kõigepealt võlub paljusid veganluse juures parema tuleviku lubadus: tervislikum eluviis, põnevad uued toidud ja vähem koormatud planeet. Veganlus pole aga tingimata pingutustevaba imerohi ja kõik päevad pole vennad. Sestap ongi oluline, et lisaks positiivsusest pakatavate uute võimaluste avastamisele jõuaks ükskõik mis põhjusel veganiks hakanud inimese elus kätte see moment, kus ta ei näe loomi enam kui toitu.
Seda, et inimestel ei hakka looma vaadates süljenäärmed tööle, teame me kõik. Kui keegi väidab, et tal hakkavad, siis ta valetab. Veganlus ei seisne toidus, aga toit on selle kõige võimsam väljendus, sest just selleks kuritarvitatakse loomi kõige rohkem. See suurepärane moment, kui näed loomas esimest korda meie planeedi täieõiguslikku kodanikku ja indiviidi, on korraga raske ja rõõmu toov. Raske selle pärast, et saad aru, milline kohutav saatus miljonitele loomadele inimtegevuse tõttu iga päev osaks saab, ja rõõmus, sest nüüd on sul täielik vabadus ilma igasuguse süütundeta loomadega hoopis teistmoodi suhestuda. Just sellist äratundmist üritavad esile kutsuda tõsisemad loomade õigustele keskenduvad vegankampaaniad. Need saavad alati palju vastupanu ja tagasisidet, kuid on kindel, et ükskõik, mis meid veganiks hakkama innustas, siis veganiks jäämise üks põhikomponente on see, et loomi enam toiduna ei nähta.
Praegu on jaanuar ehk vegaanuar, mil üle maailma kõige rohkem inimesi veganväljakutseid vastu võtab ning erinevad tootjad uute veganvalikutega turule tulevad. Ka mina hakkasin veganiks jaanuaris – küll mitte vegaanuari raames, aga võimalik, et uuel aastal oli omamoodi alateadvuslik roll. Nüüdseks on kindel, et ma ei näe enam mitte kunagi looma vaadates kedagi, keda mul oleks õigus ekspluateerida. Oma kümneaastase teekonna tähistamiseks otsustasin kirja panna enda kõige kirkamad rõõmuhetked, sest hoolimata loomade südantlõhestava olukorra peale mõtlemisest, on neid olnud palju.
Sissetallatud radadelt eemal
Ma pole kunagi olnud inimene, kes üht reisi plaanides palju eeltööd teeks. Alates veganlusest on asi aga veelgi lihtsam: vaatan HappyCow ja Google Mapsi abiga, kus veganid söönuks saavad, ja planeerin sinnakanti ööbimise. See aga tähendab väga tihti, et avastan piirkondi, kuhu muidu ei satuks. Veganid, kellega söögikohas olen tutvunud, oskavad juba edasi soovitada, mida teha ja kuhu minna. Kolmest pikast USA road tripist tegin omnivoorina läbi vaid esimese ja sinna aega jäävad mõned mu elu kõige halvemad toidukogemused. Järgmised kaks erinesid esimesest kui öö ja päev. Meenub läbi unise Nashville’i hommikul matkatud teekond ühe perekonna maja tagaaeda, kus mingil hetkel lükati lahti luuk, kust peretütar chick’n & biscuiti tellimusi vastu võttis. Distsiplineeritud vaikne järjekord luugi ees tekitas tunde nagu oleksime osa veganite salaseltsist. Absoluutselt igast külastatud osariigist ja linnast jäi mälestuseks mõni avastus, mille eest vegankogukonda tänada. Selleks ei pea muidugi üle ookeani reisima, sest veganlusest innustatud avastamisrõõmu saab kogeda igal pool, nii kodumaal kui lähemate naabrite juures. Veganina oled lihtsalt valmis nende leidmise nimel rohkem pingutama ja see tasub ennast peaaegu alati ära.
Vegan kogukond ja uued tutvused
Kui suured korporatsioonid paiskavad vegantooteid turule oma turuosa säilitamiseks või suurendamiseks, siis väikesed veganettevõtmised ei eksisteeriks ilma teiste veganiteta. Eestlasena olen minagi selline, kes pigem omaette vaikselt nurgas nosib, kuid tänu jutukale kaaslasele ja tema ehedale huvile teiste inimeste vastu olen kohtunud paljude põnevate inimestega. Tihtipeale on meil nende inimestega täiesti erinevad maailmavaated ja ainsaks ühiseks nimetajaks on veganlus, aga see ei tähenda, et nendelt midagi õppida ei oleks. Turvatunne, mida ühiselt praktiseeritud veganlus pakub, annab suhtlusele uue dimensiooni. Mitte ühtegi inimliku sideme loomist ei tasu alahinnata ja nii ma soovitan soojalt võtta sõna vegangruppides, liituda Eesti Vegan Seltsiga, kõigi ettekäänete kiuste ilmuda mõnele üritusele ja potluckile ning Veganmessil või veganettevõtet külastades tegijaga aktiivselt suhelda. Igasugused meediatähed ja superstaarid jätavad mind tavaliselt külmaks, kuid taskuhäälingud ja artiklid veganitest pakuvad alati huvi, sest igaühe lugu on erimoodi ja põnev.
Toidurõõm
Olin enne veganlust halb kokk. Midagi uut õppisin ja katsetasin harva, sest vaevlesin vanade ära leierdatud arusaamade käes, mis põhinesid tükk-liha-ja-natuke-juurvilju kontseptsioonil. Sink ja juust käisid vaimuvaeselt igale poole. Sõin palju väljas ja kodune toiduga tegelemine oli ebameeldiv kohustus.
Kõige paremini hakkab loomse ja taimse vahe silma turul. Liha ja kalaga täidetud lettide alas on kohutav lagunevate kehosade lehk, mis tihtipeale segunenud kloori ja muu desinfitseeriva vahendi haisuga. Juur- ja puuviljaalas on lugu hoopis teistmoodi. Ei oleks kunagi uskunud, et tunnen ülimat rõõmu nii lihtsatest asjadest nagu lehtpeedi vikerkaarevärvid, krudisevad läikivad paprikad, ubade tähnilised mustrid või vürtside ja maitseainete maagiline vägi. Vegan kokaraamatute kogumine on saanud täieõiguslikuks hobiks ja juba ainuüksi nende sirvimine on omaette kogemus. Peaaegu igas riigis on vähemalt üks andekas kokk, kes kohalikku kööki veganvõtmes tutvustab ja on ilmselge, et kultuur, identiteet ja kuuluvustunne, mida toit lisaks toiteväärtusele endas kannab, on vegantoidus esinduslikult edasi antud.
Loomad meiega koos, mitte meie jaoks
Ma ei ole ennast kunagi loomasõbraks pidanud. Olen maal üles kasvanud ja pigem kartsin loomi. Võib-olla oli see kaitserefleks, sest kuidas sa sõbruned kellegagi, kui aimad, mis saatus teda ootab. Olen alati teadnud, et selleks, et kedagi austusega kohelda, ei pea teda armastama. Ma ei armasta vanurit, kelle bussis enda kohale istuma lasen, või ametnikku, kellega viisakusi vahetades suhtlen. Ajast, mil vabanesin koormast oma suhteid loomadega „lemmik ja mittelemmik” kastidesse paigutada ja selleks õigustusi otsida, näen loomi hoopis teistmoodi. Imetlen nende teadlikkust ja oskusi teha just nii nagu vaja. Loomaaiad ei ole loomade, vaid inimeste jaoks, ja need ei ole kohad, mida toetada või kus loomi „näha”. Meil ei ole loomade nägemiseks rohkem privileegi kui mul tänaval vastutuleva inimese tervitamiseks või naabri tagaaeda piilumiseks. Õnneks mõni ikka satub teele, kasvõi hetkeks, olgu selleks siis aias üle varba jooksev mardikas või lillepeenra pahupidi pöörav musträstas. Need on põnevad ja aukartust äratavad hetked, mis tuletavad meelde, et ma ikkagi ei ole maailma naba. Selle äratundmine on ka üks suur rõõm.
___
Need on olnud Eesti Vegan Seltsi liikme Heleni väikesed suured rõõmud. Kui ka sinul on mõni veganlusega seotud rõõm, mida soovid teistega jagada, siis pane need julgesti kirja ja saada seltsile. Pikemaid mõtteid ootame aadressil info@vegan.ee, lühemaid rõõmuampse saad lisaks e-mailile jagada näiteks seltsi sotsiaalmeedias seda kirjutist sisaldava postituse all. Kõigi kirjutanute vahel loosime välja posu seltsi 2024. aasta retseptikalendreid.