Bob Jacobs, Colorado kolledži neuroteaduste professor
Emane Aasia elevant Hanako elas üle 60 aasta Jaapani Inokashira loomaaia tillukeses betoonlatris, tihti aheldatuna, ilma igasuguse stimulatsioonita. Vabas looduses elavad elevandid tugevate peresidemetega karjas. Hanako veetis viimase kümnendi oma elust üksinduses.
Kiska, noor emane mõõkvaal vangistati 1978. aastal Islandi rannikul, kust ta viidi Kanada akvaariumi ja lõbustusparki Marineland. Mõõkvaalad on sotsiaalsed loomad, kes elavad kuni 40 liikmest koosnevate peredena, kuid Kiska on olnud alates 2011. aastast väikses basseinis üksi. Kõik tema viis poega on surnud. Stressi ja igavuse peletamiseks ujub ta aeglaselt ja lõputult ringiratast ning on oma hambad vastu betoonbasseini juurteni paljaks järanud.
Kahjuks kirjeldab eeltoodu paljude vangistatud „meelelahutuseks“ peetavate suurimetajate tavapäraseid elamistingimusi. Aastakümnete jooksul inimese, Aafrika elevandi, küürvaala ja teiste suurimetajate ajusid uurides olen täheldanud, et see elund on keskkonna suhtes äärmiselt tundlik, kusjuures elu vangistuses mõjutab selle ülesehitust ja talitlust.
Mõju tervisele ja käitumisele
Seda, kuidas mõjutab elu vangistuses nende loomade üldtervist ja psüühilisi tagajärgi, on lihtne näha. Paljud vangistatud elevandid kannatavad artriidi, ülekaalu või nahaprobleemide käes. Nii elevantidel kui ka mõõkvaaladel on suuri probleeme hammastega. Vangistatud mõõkvaalade seas möllavad katkuna kopsupõletik, neeruhaigus, seedetrakti haigused ja nakkused.
Paljud loomad püüavad vangistusega toime tulla, kujundades välja ebanormaalsed harjumused. Osal neist tekivad stereotüüpiad ehk korduva loomuga sihitud tegevused: nt pidev pea noogutamine, enese lakkamatu kõigutamine või oma puuri varbade närimine. Teised, eriti suured kaslased, tammuvad puuris ringi. Elevandid hõõruvad oma võhku või murravad need.
Aju ülesehitus muutub
Neuroteaduslikud uuringud osutavad, et vaesestatud, stressirohkes vanglakeskkonnas elamine kahjustab aju füüsiliselt. Muutusi on täheldatud paljudel liikidel, sh närilistel, küülikutel, kassidel ja inimestel.
Kuigi teadlased on uurinud teatud loomade ajusid ka otse, pärineb suurem osa meie teadmistest siiski loomade käitumise jälgimisest, vere stressihormoonide taseme analüüsimisest ja poole sajandi jooksul korraldatud neuroteaduslike uuringute käigus kogutud andmetest. Laboriuuringud osutavad ka, et loomaaias või akvaariumis elamine ohustab imetajate ajutalitlust.
Vegeteerimine piiratud, viljatus keskkonnas, kus jääb vajaka intellektuaalsest stimulatsioonist või sobivatest sotsiaalsetest kontaktidest, õhendab ajukoort – aju seda osa, mis on seotud tahtliku liikumise ja kõrgemate kognitiivsete funktsioonidega, sh mälu, planeerimise ja otsustamisega.
On ka muid tagajärgi. Kapillaarid ahenevad, jättes aju ilma hapnikurikast verest, mida see eluspüsimiseks vajab. Neuronid muutuvad väiksemaks ja nende dendriidid ehk harud, mis moodustavad teiste neuronitega ühendusi, lihtsustuvad, kahjustades neuronite omavahelist suhtlust. Selle tulemusena töötlevad vangistatud looma ajukoore neuronid informatsiooni halvemini kui rikastatud, loomulikus keskkonnas elava looma neuronid.
Aju tervist mõjutab ka elu väikses ruumis, kus ei ole võimalik ennast piisavalt liigutada. Kehaline aktiivsus suurendab verevoolu ajju, mis vajab väga palju hapnikku. Liikumine suurendab uute ühenduste teket ja parandab kognitiivseid võimeid.
Loomulikus elukeskkonnas peavad loomad ellujäämiseks liikuma ja läbivad saaki või paarilist otsides suuri vahemaid. Elevandid rändavad harilikult umbes 25–200 kilomeetrit päevas. Loomaaias liigub elevant päeva jooksul aga keskmiselt 5 kilomeetrit, mis tähendab tihtipeale pisikeses latris edasi-tagasi kõndimist. Üks Kanadas uuritud vaba mõõkvaal ujus päevaga kuni 250 kilomeetrit, samas kui selle imetaja bassein on keskmiselt 10 000 korda väiksem kui looduslik elupaik.
Ajukeemia häirub ja ajurakud hävivad
Elu vangistuses, kus normaalne käitumine on piiratud või võimatu, tekitab kroonilist frustratsiooni ja igavust. Looduses aitab looma stressile reageerimise süsteem tal ohu eest põgeneda. Vangistatud loomad on aga lõksus – neil pole oma ümbruse üle sama hästi kui mingit kontrolli.
Selline olukord soodustab õpitud abitust ja mõjub negatiivselt mälu eest vastutavale hipokampusele ning emotsioone töötlevale amügdalale. Pikka aega kestev stress suurendab stressihormoonide hulka ja kahjustab mõlema ajupiirkonna neuroneid või suisa hävitab need. Muu hulgas häirib see veel serotoniini, meeleolu stabiliseeriva neurotransmitteri habrast tasakaalu.
Inimestel võib vabadusekaotus põhjustada psüühilisi probleeme, sh depressiooni, ärevust, meeleoluhäireid ja posttraumaatilist stressihäiret. Elevandid, mõõkvaalad ja teised suure ajuga loomad reageerivad äärmiselt stressirohkes keskkonnas ilmselt sarnaselt.
Aju närviskeem kahjustub
Vangistus võib kahjustada aju keerukat närviskeemi, millesse on kaasatud basaaltuum. See neuronirühm suhtleb ajukoorega kahe võrgustiku vahendusel: otsene rada parandab liigutusi ja käitumist, kaudne rada pärsib neid.
Korduv, stereotüüpne käitumine, mille paljud vangistatud loomad omaks võtavad, tekib kahe neurotransmitteri – dopamiini ja serotoniini – tasakaalu puudumise tõttu. See halvendab kaudse raja võimet liikumist vaheldada, mida on kirjeldatud liikidel alates kanadest, lehmadest, lammastest ja hobustest kuni primaatide ning suurte kaslasteni.
Evolutsioon on seadnud nii, et looma aju oleks keskkonna suhtes hästi tundlik. Reaktsioonid võivad mõjutada närvisüsteemi talitlust, lülitades erinevaid geene sisse või välja. Elu ebasobivates või väärkohtlemise tingimustes muudab biokeemilisi protsesse, segades ajurakkude vahelisi ühendusi loovate valkude ja rakkude omavahelist suhtlust võimaldavate neurotransmitterite sünteesi.
On olemas kaalukad tõendid selle kohta, et rikastatud, sotsiaalsete kontaktidega sobilik keskkond on suure aju ja pika elueaga loomade, nagu elevantide ja vaalaliste jaoks hädavajalik. Parem keskkond vähendab häirivat stereotüüpset käitumist, parandab ajusiseseid ühendusi ja käivitab neurokeemilisi muutusi, mis parandavad õppimist ja mälu.
Vangistuse küsimus
Osa inimesi kaitseb loomade vangistuses pidamist, väites, et see aitab ohustatud liike alal hoida või aitab loomaaia ja akvaariumi külastajaid harida. Sellised õigustused on küsitava väärtusega, eriti, kui tegemist on suurte imetajatega. Nagu mu oma uurimistöö ja paljude teiste teadlaste avastused näitavad, siis on suurimetajate vangistamine ja nende väljanäitusele panek närvisüsteemi seisukohast kahtlemata julm tegu. See kahjustab aju.
Avalik arvamus vangistuse suhtes hakkab tasapisi muutuma, nagu näitab vastukaja dokumentaalfilmile „Blackfish“. Loomadele, kes ei saa vabana elada, on olemas hästi läbi mõeldud varjupaigad. Tennessees, Brasiilias ja Põhja-Kalifornias on neid juba elevantide ja teiste suurimetajate jaoks mitu sisse seatud. Parajasti töötatakse välja varjupaiku suurtele vaalalistele.
Ehk ei ole Kiska jaoks veel liiga hilja?
Artikli kirjutamisele aitas kaasa dr Lori Marino, projekti „Whale Sanctuary“ president ja endine Emory ülikooli vanemlektor.
—
Originaalartikkel: The neural cruelty of captivity: Keeping large mammals in zoos and aquariums damages their brains
Tõlkis Jane Tooman