Robert Grillo
Tõlge artiklist “Sanctuaries Teach Us What Farms Can’t”
Loomakasvatajad väidavad, et enda harimiseks loomade alal peaksime külastama farme. Aga minu vastus loomakasvatajatele on, et neil on loomade kohta palju enamat õppida põllumajandusloomade varjupaikades.
Leedu varjupaik “Kolm põrsakest”
Siin on põhjendus. Meie varjupaikade kogukonnas oleme olnud isiklikult tunnistajaks ja isegi sekkunud, aitamaks soovimatuid ohvreid, keda loomakasvatajad rutiinselt ära viskavad või tapamajja veavad, kui nad pole enam majanduslikult kasulikud. Sellepärast on meie jaoks iroonia tipp, kui loomapidajad käituvad meie suhtes üleolevalt ja väidavad, et nemad on targad ja meie võhikud selle osas, mis loomadele meeldib ja millist elu nad tahaksid elada. Paljudel juhtudel moodustab osa meie päästetööst põhjalik hoolitsus ja ravi indiviidi tasandil, mis on loomakasvatuses lihtsalt tundmatu.
Põllumajandusloomad hakkavad kiiresti näitama oma erinäolisi isiksusi, kui nad on turvalises ja usalduslikus keskkonnas, kus neil ei ole survet midagi toota. Internet on täis jutte, pilte ja videoid inimestest, kellel on tekkinud sügav kiindumussuhe oma päästetud põllumajandusloomadega. Üha rohkem erahooldajaid, päästjaid ja varjupaiku kasvatavad kanu, kalkuneid, lehmi ja sigu ning õpivad neilt kui isiksustelt palju. Need, kes on kunagi külastanud mõnda põllumajandusloomade varjupaika, saavad kinnitada, kui fundamentaalselt erineb see kogemus farmi külastamisest.
Varjupaigas aktsepteeritakse loomi eneseteadlike indiviididena, kellel on, nagu inimestelgi, erinevad isiksused – erinev hulk kogemusi, huvisid, tundeid, mõtteid, mälestusi, meeldimisi, vastumeelsusi, soove, hirme, sõpru, armastusi, kaotusi, rõõme ja kurbusi. Omanikud asendatakse hooldajatega, kes pakuvad toetavat keskkonda, mis annab neile enesekindluse julgelt väljendada oma tõelist mina. Varjupaigad püüavad hoolimata sellest, et nemadki on tehislikud ning ebatäiuslikud keskkonnad, pakkuda oma elanikele võimalikult loomulikku elu. Külastajad võivad varjupaigast lahkuda murranguliselt uue mõistmisega. Nad saavad aru, et need indiviidid on palju väljendusrikkamad, palju mitmetahulisemad, võrreldes oma allasurutud liigikaaslastega farmides. Nad näevad neis loomades paljuski iseennast. Nad mõistavad, et stereotüübid, mida nad on uskunud kogu oma elu, põhinevad sügavalt juurdunud kultuurilistel eelarvamustel.
Seevastu loomade külastamine farmides ei paku meile mingit läbimurret loomade mõistmises, sest farmide eesmärgiks ei ole võimaldada loomadele keskkonda, kus nad saaksid ennast vabalt väljendada, või keskkonda, kus loomi saaks uurida, et neist paremini aru saada. Loomakasvatajad ei ole loomakäitumise eksperdid, nad ei ole isegi tingimata head loomade vaatlejad. Paljud loomakasvatajad eitavad, et loomakasvatuses tavalised võtted ja vägivaldne surm valmistavad loomadele kannatusi.
Parimal juhul aitavad farmid aru saada sellest, kuidas loomad eksisteerivad täielikult kontrollitud tehiskeskkondades, nagu nende saatus tarbekaubana oleks paratamatus. Selle tulemusena kõnnib enamik farmide külastajaid ära, olles veelgi kinnistanud juba õpitut, et kuna loomad ei tea tahta midagi muud, siis ei ole nad vastu enda kohtlemisele tootmisvahendina. Farmides vaatame me tihti eemalt või üle elektriaediku arglikke või hirmunud loomi, tavaliselt karjas ja kõrvamärkidega (nimede asemel numbrid), tingimustes, mis pärsivad nende võimet näidata oma isiksust. Isegi loomakasvatajad, kes väidavad, et nad armastavad oma loomi nagu pereliikmeid, kohtlevad neid siiski nagu tarbeloomi, nii nagu dikteerib inimese ja omandi majandussuhe. Laenates sõnu endiselt seakasvatajalt ja kirjanikult Bob Comis’elt: „Ükskõik milline loomakasvataja, kõige suurematest, küünilisematest, ebainimlikumatest tehastest kuni väikeste näiliselt kõige eetilisemate vabapidamistaludeni, kaupleb surmaga. Surm on meie siht, meie otstarve. Surm on eesmärk. Elu on abinõu. Tasuks on raha.”
Varjupaigaloomadel on tihti ilmekad elulood, mida iseloomustavad väärkohtlemine või hooletusse jätmine. Nad on ellujäänud, kelle piinasid oleks ignoreeritud ja kelle elud oleks olnud asjatud, kui varjupaiku ja päästjaid poleks olnud. Varjupaigad seavad külastajad silmitsi uue loomade mõistmise paradigmaga. Nad näitavad oma adopteeritud ja päästetud elanikke nii, nagu nad on, kutsuvad meid vaatlema ja nendega suhtlema kui ainukordsete isiksustega, jättes kõrvale normid, eeldused ja eelarvamused, mille aastatuhandete pikkune ekspluateerimine on nende liigile peale surunud. Varjupaikade jaoks on loomad tõepoolest eesmärk iseeneses, mitte abinõu millegi saavutamiseks.
Tõlkis: Diana Mehilane