Max I. Muru
Et kasvasin üles neurodiversiteetsena*, on minu elu sotsiaalne pool alati olnud häiritud. Olin liiga vali, liiga imelik, liiga otsekohene, liiga ebaviisakas, liiga tüütu, liiga kompromissitu, liiga emotsionaalne, rääkisin liiga palju ja mõtlesin liiga palju üle. Ma olen neurotüüpiliste** inimeste jaoks kogu aeg olnud liiga palju. See on viinud sotsiaalse tõrjutuse, kiusamise ja plahvatuslike tülideni. Teistsugusena üles kasvamine on olnud tohutult üksildane, eriti kui ma veel ei mõistnud, mis mul „viga“ on.
See üksildus ja sotsiaalne tõrjutus aga tegi veganiks saamise palju lihtsamaks. Teiste inimeste arvamused minu elustiilist ei häirinud ja solvangud ei teinud haiget. Veganiks hakkamisega kaasnev sotsiaalne eraldumine ei olnud midagi halvemat kui see, mida olin juba varem kogeda saanud. Neuroloogilise mitmekesisusega inimesele kohaselt muutus ka minu veendumus vegan elustiilis kaudkindlaks ja kiirelt „ekstreemseks“, nagu arvas minu mitte-veganitest perekond. Nii kujunes veganlus minu jaoks must-valgeks teemaks, milles kompromissi saavutamine ei ole võimalik. Ning siit avaldusid ka probleemid suhtlemisel teiste veganite või mitte-veganitega.
Kui ma veganlusest räägin, siis muidugi liiga palju, liiga otsekoheselt, liiga ebaviisakalt, liiga kompromissitult ja liiga emotsionaalselt. Nii veganid kui ka mitte-veganid heitsid mulle ette, et ma ei ilusta oma sõnakasutust piisavalt, et see oleks mitte-veganitele meeldiv. Mind kritiseeriti, et ma räägin liiga palju ja liiga emotsionaalselt, justkui loomade massiline piinamine ja tapmine saaks olla vaid ratsionaalne teema. Ma olen liiga kompromissitu ja ekstreemne, sest minu arust ei peaks veganid seadma prioriteediks küsimust, milliste loomade missuguste kannatuste lõpetamisest võitlust alustada ning mulle ei avalda muljet kui keegi kord nädalas liha ei tarbi või ostab seda ainult jahimeeste käest. Ma ei ole piisavalt tore, sest ma ei patsuta mitte-veganitele õlale iga mõttetu muudatuse pärast, mis nad teevad. Ma olen „vihane vegan“, sest sõnal vegan on oma definitsioon ja ma ei kannata, kui sõnu valesti kasutatakse, mida tehakse sõnaga vegan pidevalt.
Kogu eelnevat ja veel enamat kriitikat kuuldes mõistsin ühel hetkel, et kriitika alla on jälle sattunud minu neurodiversiteet. Minult eeldatakse, et veganlusest rääkides ja aktivismiga tegeledes teen seda neurotüüpiliselt, pidades silmas kõiki sotsiaalseid nüansse ja toime panemata ühtegi sotsiaalset fopaad. Aga see ei ole minu jaoks võimalik. Ja on täiesti okei, et ma selline olen. Ja minu aktivism on sobilik. Kui sulle minu aktivism ei meeldi, siis ei ole see sinu jaoks ja sul on võimalus minu seltskonnast lahkuda, mulle tähelepanu mitte pöörata. Aga on inimesi, keda minu aktivism kõnetab. Teistele neuroloogilise mitmekesisusega inimestele võib just sobida minu otsekohesus ja kompromissitus. Olen kohanud paljusid, kes on just tänu sellisele aktivismile hakanud veganiks. Kui ma peaksin tegelema teistsuguse, mulle sobimatu aktivismiga, siis ei jaksaks ma seda üldse teha ja paljud potentsiaalsed veganid jääksid kõnetamata. Lõpuks võiks liikumine, mille eesmärk on näha neid, kes pole meie-sugused, austust väärivate isikutena, sama suhtumist näidata üles ka inimeste vastu, keda ei peeta „normaalseteks“.
* neurodiversiteet – ingl. k neurodivergence, neuroloogiline mitmekesisus, viitab erinevustele, ebastandardsusele inimeste mõtlemises, käitumises, tajumises. Enim kasutatakse viidates autistlikele ja aktiivsus-tähelepanuhäirega inimestele, aga ka teistele hariduslike erivajadustega inimestele.
** neurotüüpiline – ingl. k. neurotypical, kasutatakse inimeste kirjeldamiseks, kelle mõtlemine, käitumine ja tajumine on ühiskonna silmis „normaalne“.