Autor: Rando Liiva
Enne sisu juurde minemist mõned selgitused:
a) meediaväljaannete valimisse kuuluvad üksnes Postimehe, Delfi, SL Õhtulehe ja Eesti Päevalehe veebiportaalid;
b) artiklite valimisse ei kuulu taimetoitlust (vegetaarlust) käsitlevad kirjutised;
c) vahel oli raske aru saada, kas ajakirjanikule oli selge terminoloogia (mis on veganlus ja mis on taimetoitlus); kui ma ei olnud veendunud terminite õiges kasutuses, siis jätsin teadlikult kirjutised analüüsist välja.
Eelmise aasta sees kajastas meedia veganlust meeldivalt palju – ehkki teemakäsitlus ise polnud alati meeldiv. Erineval kujul kajastas veganlust neli ülal väljatoodud meediaväljannet kuskil 90 (tunnistan julgelt – osa jäi arvatavasti kahe silma vahele) artikli jagu. Üldistades võib veganluse käsitlused jagada nelja guppi:
1) tulevaste või kestvate ürituste sedastused (nt „MIDA ARVATA ÜLESKUTSEST… veeta jõulud lihavabalt või mitte?!“);
2) artiklid, kus veganlust ainult mainitakse, sest see seostub kaudselt põhiteemaga (nt „Staaride imelikke söömisharjumusi”);
3) sisukad veganlust kas siis probleemina või positiivses võtmes käsitlevad artiklid (nt „Kuidas vegan kolme euro eest söönuks saab?” versus „Vegandieedist tekkinud tervisekahjustused on jõudnud Eesti lasteni”);
4) veganretseptid/toit (nt „Peedikotletid”).
Roheline tulp on kõige olulisem, kui tahame näha avalikku arutelu veganluse üle. See tulp tähistab, kui palju on meedias konstruktiivset materjali. Lähtun siinkohal sellest, et probleemikäsitlused on igal juhul pigem konstruktiivsed, isegi, kui esineb pööraseid faktivigu või puudujääke objektiivsuses – need annavad tunnistust ajakirjanduse kvaliteeditasemest. Relevantsuse seisukohast on järgmised punane ja kollane tulp, mõlemad mängivad meedias oma rolli. Punane saadab signaale, et veganluse positsioon ühiskonnas pole tühine, grupp inimesi tegutseb oma ideaalide nimel ja liikumine ei ole vegeteerivas olekus. Kollane selgitab üht veganluse keskset küsimust: mida veganid söövad? Tähtis on vegantoitu näidata oma mitmekesisuses, kuna selle ümber ringlevad teatud müüdid. Sinisel tulbal on sümboolne roll: mida rohkem me millestki võõrast räägime, seda kiiremini suudame ta võõra staatusest välja tuua. Inimene ei pruugi nõustuda veganluse püüdlustega, aga teisest küljest ei näe seda kui võõrkeha meie kultuuris, vaid kui iga inimese enda valikut. Sõnakõlks „vegan inimene” või „ta on vegan” või „vegan restoran” mõnes artiklis aitab normaliseerumisprotsessile kaasa.
Delfi toimetus oli aastal 2015 rikkaliku rubriigivaliku tõttu konkurentsitult kõige vegansõbralikum meediaväljaanne. Kui liigiti vaadata, siis Postimees avaldas ennem veganretsepte jmt, Delfi üllatuslikult sisukaid kirjutisi, Eesti Päevalehe ja SL Õhtulehe kohta trende välja tuua ei saa, kuna üleüldiselt kajastati veganlust vähe.
Kas ajakirjandus on objektiivne?
Isiklikult mind huvitasid eelkõige probleemikäsitlused või kui ajakirjanikul tuli luua oma (töö)oskuste ja teadmiste piires pilt veganlusest. Nt Priit Pullerits tõi veganluse definitsiooniks „range taimetoitlus” ja Tuuli Jõesaar „radikaalne vegandieet”. Kas panete tähele sarnasusi? „Radikaalne” ja „range”. Veganlus on veganlus, ei ole olemas 50%-list veganlust ega 80%-list veganlust ega ranget taimetoitlust või vastupidiselt leebet taimetoitlust ega radikaalset vegandieeti või vastupidiselt pinnapealset vegandieeti. Need on ebatäpsed väljamõeldud mõisted, mis moonutavat reaalset pilti ja lähtuvad ajakirjaniku subjektiivsest nägemusest. Segatoitumist ei lahterdata ju „leebeks segatoitumiseks” ja „rangeks segatoitumiseks” või „radikaalseks segatoitumisdieediks” ja „pinnapealseks segatoitumisdieediks”.
Objektiivsuse puudujääke sai täheldada mujalgi. Kui veganluse kajastamisel kerkib üles küsimus „Kas veganlus on okei?”, on ajakirjanikel komme küsida nõu erinevatelt spetsialistidelt (toitumisnõustajad, perearstid, endokrinoloogid), kuid tihti ei kaasata spetsialistide ringi kõige suurema praktilise kogemusega isikut – veganit. Pikaajaline vegan või Eesti Vegan Selts, kes pakub organisatsioonina kõige asjakohasemat teavet vegantoitumise ja -põhimõtete vallas, ei ole pahatihti kaasarääkijad, kui meedia kõneleb veganlusest. Mõistagi tekib küsimus, miks küll nii? „Toitumisnõustajad: veganlus ja paleotoitumine on liiga ühekülgsed”, „Vegandieedist tekkinud tervisekahjustused on jõudnud Eesti lasteni”, „Endokrinoloog: veganlus pidurdab kasvava lapse arengut” – kus on tasakaalustatus?
Mida vegan sööb – veganluse kujutamine meedias
Samaväärselt pakkus huvi, missugust illustreerivat materjali kasutas ajakirjanik veganluse kujutamisel, kuna suurema osa artiklite sisu ei dikteerinud illustratsiooni valikut. Seega – ajakirjanikul olid vabad käed. Väga palju on artikleid, mille fookus on veganlusel, kuid lugu ise ei anna edasi, missuguseid toiduaineid või toite veganid tarbivad, tihtipeale täidab seda ülesannet illustratsioon. Mingis mõttes kujuneb avalikkuse arusaam veganite ninaesisest just nimelt illustratsiooni põhjal, kuna artiklid ei heida valgust veganite toidulauale – peale levinud fraasi „veganid ei söö loomseid produkte”.
Taimetoit=salat?
Näitlik üldistus Delfi toimetuse kasutatavast illustratiivsest materjalist (vaata pilte näiteks siit, siit, siit ja siit). Umbes 80% toidupiltidest kujutab toortoitu, ei ole küpsetatud, praetud, grillitud, keedetud ega pool- ja valmistooteid nagu tofu, sojapiim, taimsed pasteedid jms. Ei ole ka esindatud mitmed toiduainete grupid: kaunviljad, marjad, teraviljad, mandlid ja pähklid, seemned, rasvad. Meediatarbija, kes pole kursis veganite toidulaua mitmekesisusega, võib seda järjepidevalt kesise ja monotoonsena kujutavate piltide põhjal omaks võtta alusetud väärarusaamad veganlusest.
Toidupiltidelt edasi minnes tegin ühe avastuse: meediapildi (nii illustratiivse materjali kui ka sisu) põhjal jääb mulje, et veganid defineerivad ennast läbi toitumise. Et veganiks hakatakse toidu pärast. Aga kui paljud meist on hakanud veganiks otseselt toidu pärast? Kuna taimsel toidul on ilusamad värvid või paremad lõhnad või see pakub enam silmailu? Veganlus ei ole ju pelgalt toitumine, veganlusel on põhjused. Me hakkame veganiks teatud põhjustel, nagu näiteks loomaeetika, keskkonnaeetika, tervis. Põhjused loovad loogilise eelduse taimsele toitumisele. Kui meil ei oleks erinevaid eetilisi või tervisest tulenevaid probleeme, siis kas üldse veganlus sellisel kujul nagu ta tänapäeval eksisteerib oleks olemas? Ma julgen sügavalt kahelda. Energia kulub justkui enese kehtestamisele läbi toidulaua, mitte läbi põhjuste, miks toidulaud on selliseks seatud. Pigem võiks veganlust kajastavate artiklite juures olla pildid loomadest, kelle pärast ollakse veganid, tervisest pakatavatest inimestest, keda võetakse eeskujuks, või looduse imedest, mille kadumise vastu võideldakse oma toitumist muutes.
Veganlus võib olla väga kauge ja hoomamatu ning selle ideed võib olla raske taibata, kui esitletakse veganlust läbi toitumise. Kujutle olukorda: oled toitunud loomsete produktide põhiselt 25 aastat, loomsed produktid on igal pool (jalas, kõhus, peas, ihul jne), nii elu käibki, see on normaalsus, kõik tarbivad loomseid produkte. Nüüd tuleb sinu juurde vegan, kes entusiastlikult üritab selgeks teha, et vegan on inimene, kes ei tarbi loomseid saadusi, ning et vegani toidulaud on maitsev, mitmekesine, leidlik, üllatav, kõhtutäitev. Jah, selle võid sa selgeks saada. Aga kõike seda (maitsev, mitmekesine, leidlik, üllatav, kõhtutäitev) saab olla ka ju loomsetel produktidel baseeruv menüü. Miks sa peaks oma mugavustsoonist välja liikuma? Põhjuste tõttu. Kui me ei räägi põhjustest, siis ongi kommentaariumid täis sajatusi, mõistmatust, solvanguid. Aga kui paljud neist kommentaariumites olevatest inimestest asuks sama himukalt maha tegema veganlust, kui ajakirjanik või me ise põhjendame ära, kuhumaale on tööstuslik loomapidamine liikunud, missugusi tohutuid kahjusid see tekitab keskkonnale ja kuidasmoodi laastavad loomsed produktid tervist? Ma arvan, et peame üha rohkem rõhku panema veganluse põhjuste selgitamisele, kuna avalikkus näeb praegu veganlust kui toitumist, kuid ei näe põhjuseid toitumise taga.
Rando Liiva on olnud vegan üle kahe aasta. Ta toimetab vabatahtlikuna liikumises Loomade Nimel.