Eetika

Sissejuhatuseks

Veganlus on sageli ajendatud empaatiast teiste elusolendite vastu, kes on võimelised tundma valu ja emotsioone, ning soovist käia nendega ümber eetilisel viisil. Veganid peavad lubamatuks inimeste meelevallas olevate loomade ebaloomulikke elutingimusi ja halba kohtlemist, aga ka laiemalt nende vabaduse piiramist ja kasutamist puhtalt inimeste tahtmiste rahuldamiseks.

Nagu inimesed, on ka teised loomad tundevõimelised olendid. Nad tunnevad valu, hirmu, rõõmu ja naudinguid, nad on ümbritsevast teadlikud, neil on soov elada ning kannatusi vältida. Seda kinnitab teadus ja seda teab igaüks, kes on kodu mõne loomaga jaganud. Just need jooned on põhjuseks, miks peame inimeste tapmist ja ekspluateerimist valeks. Ükskõik, milliseid muid omadusi meil on või ei ole, ükskõik, kui oskusklik või intelligentne keegi on, see ei oma tähtsust – just tundevõimelisus on põhjus, miks inimelu kaitseme. Seega pole ka teiste tundevõimeliste olendite tapmine ja kasutamine põhjendatud, kui see ei ole ellujäämiseks vajalik.

Kui eirame loomade tundevõimelisust seetõttu, et nad pole meiega samast liigist, on tegemist spetsiesismiga. Spetsiesism on veendumus, et teise liiki kuulumine on piisav põhjus loomade kasutamiseks, vangistamiseks ja tapmiseks. See sarnaneb rassismile, seksismile jt rõhuvatele ideoloogiatele, mis põhjendavad teiste ebaõiglast kohtlemist pelgalt soo, nahavärvi vms põhjal, nii nagu spetsiesism teeb seda pelgalt liigi põhjal. Spetsiesism tekitab ka eelarvamust, et ühed loomad (nt koerad) väärivad kaitset ning teised loomad (nt sead) mitte. Veganlus ongi spetsiesismivastane liikumine.

Suurfarmide kõrval on problemaatilised ka väiketalud ja mahepõllumajandusettevõtted – kuigi pidamistingimused võivad neis olla paremad, teenivad loomad siiski vaid inimeste huve ning olulisim näitaja on nende tootlikkus. Kellegi siia ilma toomine selleks, et tema keha kasutada ja tappa, ei saa iial olla õiglane. Loomade parem kohtlemine ei kaota spetsiesistlikku mõtlemist, millega võtame endale voli teisi tundevõimelisi olendeid enda tarbeks objektidena kasutada.

Väikesemahuline maheloomapidamine pole hea lahendus ka seetõttu, et see nõuab kordi rohkem ressursse kui intensiivpõllumajandus ega suuda ära toita maailma üha kasvavat rahvastikku. Inimkonna ajaloos on kahtlemata olnud aegu, kus loomade kasutamisest sõltus meie ellujäämine. Tänapäeva ühiskonnas, kus vähemasti arenenud riikides on nii riiete, toidu kui muu elu-olu puhul võimalik teha eetilisem valik, pole see aga enam õigustatud ega vajalik. Teades, et loomsete toodete asendamine eetilisemate alternatiividega on tegelikult lihtne, väljendavad veganid oma tõekspidamisi igapäevaste tarbimisvalikute ja elustiili kaudu.

Liha

Lihatööstus on üks kõige rängemaid ja laialdasemaid ekspluateerimise vorme maailmas, mille all ei kannata mitte üksnes miljonid farmiloomad, vaid ka tuhanded inimesed.

Suur osa lihaks kasvatatavaid veiseid, sigu, kanu ja teisi loomi ei näe iialgi päevavalgust. Lihatööstus peab rahvaarvu ja nõudluse kasvades teenindama üha suuremat hulka lihasööjaid, mistõttu olud farmides muutuvad järjest kitsamateks. Nn nuumalautades valitsevad pahatihti ka räpased tingimused. Nii sead, veised kui kanad on tegelikkuses puhtad loomad, kuid ebaloomulike elutingimuste tõttu on nad suurtööstuses tihti sunnitud iseenda väljaheidete sees elama ja jagama elupinda ebanormaalselt paljude liigikaaslastega. Kanad, kel on looduse poolt vabaks liikumiseks antud tiivad, peavad terve oma elu veetma A4-paberi suurusel pinnal. Pole kahtlust, et nii kitsastes tingimustes elav lind on stressis.

Liigiaretuse tulemusel ja mõnel pool maailmas kasutatavate kasvuhormoonide mõjul kasvab teatud liikide lihasmass sellise kiirusega, et luustik ja elundid ei jõua arengule järele ning tekivad tõsised terviseprobleemid. Nii on mõned broilerid liikumisvõimetud, sest nende jalad ei suuda keha raskust kanda. Kasvuhormoonid ja loomadele profülaktiliselt antavad antibiootikumid on ohtlikud ka liha söövate inimeste tervisele. Loe terviseohtude kohta lähemalt siit.

Sead on väga arukad ja sotsiaalsed loomad. Koerte pidamist tüüpilise seavabriku tingimustes peetaks meie ühiskonnas selgeks loomapiinamiseks, kuid loomult koertele väga sarnased sead kannavad samamoodi piiratud liikumisruumi ja igavuse käes. Tagajärjeks on käitumishäired, mis väljenduvad näiteks liigikaaslaste sabade ja kõrvade närimises.

Vähem levinud põllumajandusloomade nagu küülikud, haned, pardid, kalkunid, vutid jt pidamise kohta pole äärmiselt üldsõnalise loomade heaolu käsitleva seadusandluse kõrval kehtestatud mingeid konkreetseid eeskirju. See tähendab, et nad elavad sageli veelgi kitsamates ja ebaloomulikemas tingimustes. Pardid, kelle loomulikuks elukeskkonnaks on vesi, peavad seisma traatpõrandal ega saa rahuldada oma loomuomast tungi supelda. Partidel ja hanedel rakendatakse ka eriliselt julma sundtoitmist, et toota foie gras’d – haiglaselt rasvunud ja paisunud maksast valmistatud pasteeti.

Sõltumata pidamistingimustest lõpeb kõigi põllumajandusloomade elu ühtmoodi tapamajas. Seal uimastatakse loomad elektri või poltpüstoliga ning seejärel lõigatakse läbi kaelal asuv karotiidarter. Hoolimata uimastamisest ei saa töö tempo ja mahu tõttu tagada, et kõik loomad on tapmise hetkel teadvuseta. „Humaanne tapmine“ (juba iseenesest paradoksaalne mõiste) ei ole võimalik ka seetõttu, et loomad on tapale viimisel hirmul ja stressis ning võivad aimata, mis neid ees ootab. Ka Veterinaar- ja Toiduamet nendib, et tapmine tekitab loomadele piinu:

“Surmamine võib tekitada loomadele valu, ängi ja hirmu või muid kannatusi ka kõige paremate tehniliste tingimuste puhul. Teatavad surmamisega seotud toimingud võivad tekitada stressi ning igal uimastamistehnikal on ka teatavad puudused.”

Veterinaar- ja Toiduamet

Paljusid loomi ei tapeta kohapeal, vaid neid ootab enne surma ees veel pikk ja piinarikas transport teistesse riikidesse:

“Tihti veetakse loomi pikkade vahemaade taha nii maanteed kui ka õhu- ja mereteed mööda. Transpordi kestel hukkub palju loomi heaolunõuete mittejärgimise tagajärjel. Tihti ei vasta veovahendite ventilatsioon nõuetele, sageli jäetakse veetavad loomad päevadeks joogiveeta. Samuti võib Eesti teedel talvel kohata loomaveokeid, millel puudub katus või suvel umbsete seintega veokeid, kus puudub vähimgi ventilatsioon.”

Veterinaar- ja Toiduamet

Loe olukorrast lihatööstuses ka Seavabrikute lehelt.

Piim

Esmapilgul ei pruugi olla ilmselge, mida kurja teeb piima ja munade tarbimine. Vähemasti suurtootmises on need aga vältimatult seotud loomade tapmise ja halva kohtlemisega.

On ekslik arvata, et lehmad annavad loomulikes tingimustes lakkamatult piima ja vajavad pidevat lüpsmist. Nagu kõigi imetajate puhul, hakkab lehma organism piima tootma siis, kui ta on tiine ja valmistub peagi sündivaks vasikaks. Just nii nagu naisel tekib raseduse ajal rinnapiim selleks, et peagi sündivat last imetada. Seetõttu tuleb lehm piima saamiseks tiinestada sunniviisiliselt kunstliku seemendamise teel ja pärast sünnitust eraldatakse vasikas emast praktiliselt kohe. Ei ole vähimatki kahtlust, et nii emasloomale kui pojale on see äärmiselt šokeeriv ja stressirohke sündmus. Nagu kõik emad, tunnevad ka lehmad instinktiivset soovi hoolitseda oma vastsündinute eest, ja nagu iga laps, ihkab ka väike vasikas emaarmastust. Selle asemel kasvatatakse vasikad üles põhiliselt toitesegude peal − kui nad saaks emapiima, tähendaks see ju vähem toodangut piimatööstusele! Ka vasikate ülesanne on tootlikkuse huvides kasvada võimalikult kiiresti uueks piimamasinaks või lihamäeks. Pullvasikad hukatakse valdavas enamuses noorelt, sest piimatööstuses neile kohta ei ole. See tähendab, et piima ja liha tootmine on tihedalt omavahel läbi põimunud ning pullvasikate tapmine on piima tootmise paratamatu kõrvalnäht.

Pärast vasika sündi jätkub loomulikes tingimustes lehmal oma poja toitmiseks piima umbes üheks aastaks. Piimatööstuses on aga oluline tagada võimalikult pidev ja suur toodang, nii et kogu kirjeldatud protseduuri korratakse võimalikult väikeste vaheaegadega üha uuesti. Niisiis veedavad piimalehmad valdava osa oma elust tiinete või lüpstavatena, kusjuures lüpsmine võib toimuda kuni neli korda päevas. Sellise pideva kurnamise tingimustes hakkab lehma piimatootlikkus umbes 5. eluaastaks vähenema. Madala tootlikkusega lehmad aga, kellelt ei ole võimalik enam kasumit koorida, saadetakse õige pea tapamajja. Võrdluseks olgu öeldud, et loomulikes tingimustes elaksid lehmad 20-25-aastasteks.

Inimesed, kes on lapsepõlvesuved veetnud maal vanaema juures, võivad ekslikult mõelda, et ka tänapäeva poepiim on pärit sarnasest maaidüllist. “Tädi Maalisid” leidub tänapäeval aga vähe – tavalises kaupluses või isegi turul müüdavad piim ja munad tulevad suurtööstusest, kus iga looma individuaalsele heaolule tähelepanu pöörata ei jõuta. Oma lühikest elu ei veeda suurfarmide lehmad sugugi rõõmsalt karjamaal kepseldes. Enamik neist ei näe sarnaselt lihaloomadele iial päevavalgust, veetes oma elu suurtes tootmishoonetes ühe koha peal, külg-külje kõrval. Kuigi väiketaludes või näiteks kitsefarmides võivad elutingimused olla paremad, ei muuda see tõsiasja, et piim tuleb alati vasikate ja nende emade arvelt ning vabatahtlikust „andmisest“ ei saa siin juttu olla. Kui nimetada asju õigete nimedega, siis on tegemist toidu röövimisega imikult teise liigi täiskasvanute poolt, kellele see toit pole mõeldud ja kes seda tegelikult ei vaja.

Veiste massiline pidamine liha ja piima tootmiseks on ka suurim kliimasoojenemise põhjustaja. Loe keskkonnamõjudest lähemalt siit.

Munad

Sarnaselt piimaga on lihtne tekkima väärarusaam, et munade söömine ei kahjusta kedagi. Viljastatud munad, mis sisaldavad tibu embrüot, on tänapäeval pigem haruldus. Võib näida, et kui munast nagunii tibu ei kooruks, siis miks mitte see ära süüa?

Kuid ka munatööstuses toimub loomade julm ekspluateerimine. Suurfarmide kanad veedavad oma elu imetillukesel alal ühispuurides, kus neil pole võimalust ringi liikuda ega tiibu sirutada. Tihti pole neil ruumi end puuris isegi ümber keerata. See põhjustab kanadele ilmselgelt palju stressi ja käitumishäireid, mis väljenduvad näiteks üksteise nokkimises. Vigastuste vältimiseks lõigatakse nokk sageli osaliselt ära – seda taaskord kulude kokkuhoiuks ilma igasuguse tuimestuseta, kuigi tegemist on väga valutundliku elundiga. Et suurtööstuse jaoks on kana ainsaks väärtuseks munemisvõime, lähevad kanad hukkamisele kohe, kui nende tootlikkus langeb.

Euroopa Liidus on kanade pidamisele küll rangemad reeglid kui paljudes teistes riikides, sealhulgas hiljuti kehtestatud puurispidamise keeld, kuid eriti valmistoodete puhul on võimatu teada, millisest maailma otsast ja millistest pidamistingimustest kasutatavad koostisosad pärinevad.

Ka nn vabapidamine ei taga kanade paremat kohtlemist, vaid kõigest puhtarvutuslikult rohkem ruumi igale linnule. See ei tähenda tingimata suuremat liikumisvabadust, sest lindlates on enamasti siiski koos tuhanded isendid. Neil pole midagi ühist kujutluspildiga „tädi Maali“ taluõuel ringisiblivatest kanadest.

Mõned kanad, kel rohkem vedanud, saavad elada väikestes talumajapidamistes normaalsetes tingimustes. Kuid ka sellise kanakasvatuse alguses seisavad samad haudejaamad kui suurlindlate puhulgi. Harva mõeldakse sellele, kust munakanad pärinevad ja mis saab kukkedest, keda ometi koorub sama palju kui kanatibusid. Kuna kuked ei mune ning kanade viljastamiseks vajatakse neid väga vähe, siis on kuketibud munatööstuse jaoks kasutud. Peaaegu kõik kuni kolme päeva vanused kuketibud purustatakse elusalt hakkmasinas või lämmatatakse gaasiga.

Nii käib peaaegu iga kanaga, isegi kui teda peetakse normaalsetes tingimustes, vältimatult kaasas ühe kuke surm. Ja sõltumata sellest, kui hästi munakana eest hoolitsetakse, tapetakse ta niipea, kui inimestel temast enam kasu ei ole.

Kala ja mereloomad

Kaladel on aju ja närvisüsteem ning nende reaktsioonidest välisärritajatele võib järeldada, et nad on võimelised tundma valu. Kalade valutundlikkus on tänapäeval teadusringkondades küllaltki tuline vaidlusteema ning uued teadustööde tulemused võivad tuua muutusi loomade heaolu puudutavasse seadusandlusse, kus kaladel puudub praegu pea igasugune kaitse. Kõik peajalgsed, eriti aga kaheksajalad, tindikalad ja kalmaarid, on märkimisväärselt intelligentsed ja seetõttu ainukesed selgrootud, keda on arvesse võetud loomakaitseseadustes. Nad näitavad üles hämmastavat omavahelist koostöö- ja suhtlemisvõimet ja uudishimu, oskavad läbida labürinte, lahendada ülesandeid ja õppida, teataval määral oma tegevusi ette planeerida ja kasutada abivahendeid nagu kookospähklikoored endale varjupaiga ehitamiseks. On koguni viiteid sellele, et kaheksajalgadel võib olla erinev iseloom ja neile võib meeldida näiteks mängida või pahandust teha.

Ülepüügi tõttu ei lõppe maailmameredes mitte ainult kalavarud, vaid kannatavad ka paljud teised veeloomad, kes jäävad hiiglaslikesse kalavõrkudesse kinni. Kaaspüügiks on muuhulgas näiteks delfiinid, kes surevad koos kaladega, sest püüdjatel on nii suurtest võrkudest väga keeruline soovimatuid isendeid eraldada. Sama laastav on krevetipüük, kus 10 kilogrammi krevettide saamiseks hukkub 100 kilogrammi veeloomi, sealhulgas kilpkonni ja kalu. Kolmandik minema visatud saagist läheb krevetipüügi arvele.

Ka kalakasvandused pole lahenduseks. Teatud tüüpi kalu, keda kasvandustes kasvatatakse, toidetakse avamerekaladega. Kasvandustes on väikesel ala koos suur hulk kalu, vähene ujumisruum põhjustab kaladele stressi ja vigastusi ning soodustab haiguste ja parasiitide levimist. Samalaadsed tingimused valitsevad krevettide ja teiste koorikloomade kasvandustes, kus emastel krevettidel lõigatakse sageli küljest silmavarred, et stimuleerida paljunemist.

Loe ookeanide tühjenemisest ülepüügi tagajärjel lähemalt siit.

Nahk ja karusnahk

Karusnaha kandmine on tänapäeva lääne ühiskonnas veelgi ebavajalikum kui lihasöömine. Karusnahakasvandused on üks moetööstuse ebaeetilisemaid ja jõhkramaid kõrvalnähtusid. Tekib paratamatult küsimus, kas staatuse sümbolina või silmailuks soetatud krae on väärt seda õudust, mis selle tootmine karusloomale põhjustab.

Karusnahaks kasvatatakse looduskeskkonnaga kohastunud metsloomi (rebaseid, naaritsaid), kelle jaoks elu puuris on eriti loomuvastane ja piinarikas. Selline olukord põhjustab loomadel nii vaimseid kui ka füüsilisi hälbeid. Traadist puurid tekitavad loomadele vigastusi, suurest stressist hakkavad nad iseennast või liigikaaslasi närima. Samuti kannatavad nad mitmete nakkushaiguste all, mis jäetakse ravita, sest see oleks karusloomakasvatajatele liiga kulukas. Karuslooma ainus funktsioon on saada hinnaliseks kasukaks või kraeks ja tema heaolu on seejuures ebaoluline.

Karusloomad tapetakse gaasiga või elektrivooluga. Elektriga surmamisel asetatakse üks elektrood rebase pärakusse ja teine suhu ning lastakse läbi keha elektrivool. Veelgi hullemaid pidamis- ja tapmisviise esineb väljaspool Euroopa Liitu, kust pärineb suur osa ka meil müüdavast karusnahatoodangust. On teateid, et Hiinas on karvkatte kvaliteedi säilitamiseks kasutatud loomade elusat nülgimist.

Kuigi spetsiaalselt naha tootmiseks loomi reeglina ei kasvatata, on loomanahad liha- ja piimatööstusele oluliseks sissetulekuallikaks. Nahk on lihatööstuse kõige kasumlikum kõrvalprodukt, mistõttu toetab ka nahktoodete ostmine loomade tapmise edasikestmist.

Sageli väidetakse, et nahk ja karusnahk on ökoloogilised ja looduslähedased tooted. Miks see nii ei ole, saab lugeda siit.

Vill, suled ja siid

Lisaks nahale ja karusnahale väldivad veganid ka villa sisaldavate asjade ostmist. Kuigi lammaste olukord on tihti parem kui teistel farmiloomadel, peavad ka nemad taluma kannatusi, eriti suurtööstustes. Nende hulka kuulub kastreerimine, mida tehakse kulude kokkuhoiuks enamasti tuimestuseta. Austraalias, mis on suurim villa eksportija maailmas, on laialt levinud naha eemaldamine päraku ümbert (nn mulesing). Ka see parasiitide vältimiseks tehtav operatsioon viiakse läbi tuimestuseta ning mitte alati koolitatud personali poolt. Lammaste vastuvõtlikkus parasiitidele on aretustegevuse tagajärjel suurenenud. Samuti on selle tulemuseks ülipaks villkasukas, mis suurendab kuumarabanduste ohtu. Paljud lambad surevad kuumarabandusse ja veepuudusesse pikkade ja piinarikaste laevatransportide ajal Austraaliast Aasiasse. Ka pügamise käigus saavad lambad tihti vigastada, sest võimalikult suure hulga lammaste pügamiseks võimalikult lühikese aja jooksul tuleb teravaid villakääre käsitseda suurel kiirusel.

Ehkki Euroopas võivad lammaste pidamisel valitseda paremad tingimused, ei tasu unustada, et ka villalammaste elud lõpetatakse paratamatult tapamajas ning valdav osa turul olevast villast on pärit väljastpoolt Euroopat.

Villa tootmiseks kasutatakse lammaste kõrval ka kitsi (mohäär, kašmiir, pašmina), küülikuid (angoora) ja alpakasid. Kuigi nende liikide puhul ei pruugi olla tegemist niivõrd mastaapse tööstusega kui on seda lambakasvatus, ei ole loomade heaolu kunagi kindlustatud, kui neid peetakse kasumi teenimise eesmärgil. Kurvaks näiteks on 2013. aasta lõpus ilmsiks tulnud videod angooravilla kitkumisest elusatelt küülikutelt. Tegemist on äärmiselt piinarikka protsessiga, mida korratakse üha uuesti iga mõne kuu tagant, kuni küülikud surevad kas aasta-paari jooksul kitkumisel saadud traumadesse või tapetakse kahe- kuni viieaastaselt (loe täpsemalt PETA kodulehelt). Nagu alati, kui loomi peetakse ärilisel eesmärgil, on probleemiks ka elutingimused (tavaliselt kitsad puurid), loomade kohtlemine karva eemaldamisel ning nende tapmine enne loomuliku eluea lõppu.

Samalaadsed probleemid seonduvad sulgedega, mida kitkutakse või kogutakse partidelt ja hanedelt. Osa sulgedest kogutakse nuumlindude kehadelt pärast tapmist, kuid tihti kitkutakse nii Euroopas kui mujal elusaid linde. Kuigi haned ja pardid sulgivad ka loomulikult, ei ole suurtes kasvanduses võimalik neilt lahtiseid sulgi eemaldada ilma, et kistaks ühtlasi välja kõvasti naha küljes kinni olevaid. See on võrreldav juuste koos juurtega väljarebimisega. Protsessi korratakse üha uuesti kuni lind lõpuks tapetakse.

Paljud veganid ei tarvita ka siidi, mida valmistatakse siidiusside süljest tehtud kookonitest. Pärast kookoni valmimist visatakse see keevasse vette või kuumutatakse ahjus, et tappa selles elav vastne. Ühe grammi siidi valmistamiseks tapetakse umbes 15 siidiussi.

Loomad meelelahutuses

Ei ole midagi ebaloomulikumat kui vangistatud metsloom, kes on kinni püütud selleks, et inimesi lõbustada. Tiigrid, karud, lõvid, elevandid ja teised tüüpilisemad tsirkuses kasutatavad loomad on oma loomulikust keskkonnast kinni püütud ning vangistatud kitsastesse puuridesse. Kuna paljud tsirkused rändavad ringi, transporditakse ka loomi pidevalt ühest riigist teise, mis on nende jaoks väga stressirikas. Tsirkuseloomade heaolu ei ole kuidagi tagatud, nende hoiutingimused on tihti ebahügieenilised. Nad peavad sunniviisiliselt õppima tegema trikke, et tsirkusesse tulnud inimesi lõbustada. Nende loomade dresseerimine on vägivaldne ning jõhker. Nendel põhjustel on loomade kasutamine tsirkuses mitmel pool maailmas keelatud, nt Austrias, Brasiilias, Costa Ricas, Soomes, Singapuris ja Rootsis, osaliselt ka Argentinas, Austraalias, Kanadas, Colombias, Kreekas, Indias, Iisraelis, Horvaatias, Ungaris ja mõnel pool USA-s. Eestiski leidis suurt meediakajastust Tsirkusetuuri elevandi Medi juhtum, kelle süda ütles üles Narva jões pärast etendust supeldes, samal ajal, kui talitaja uppuva elevandi seljal tantsis ja sealt vettehüppeid sooritas (vaata ERRi kajastust).

Loomi kasutatakse inimeste meelelahutuseks veel mitmel muul moel, näiteks delfiine ja muid mereimetajaid delfinaariumite etendustes, ponisid ja hobuseid lõbusõitudeks ja võiduajamisteks, härgi härjavõitluses ja kõikvõimalikke liike loomanäitustel ja loomaaedades lihtsalt inimestele näitamiseks. Alati ei ole seejuures tekitatav kahju nii ilmselge kui näiteks härjavõitluses, kuid kõiki neid erinevaid juhte ühendab see, et loomad on eelkõige kasumile orienteeritud inimeste meelevallas, mistõttu nende heaolu satub ohtu niipea, kui nende majanduslik väärtus langeb. Näide sellest, kuidas ka väidetavalt liigisäilituse ja hariduse eesmärki teenivad loomaaiad ei pruugi oma hoolealuste kohtlemisel sugugi lähtuda kaastundest, on kaelkirjak Mariuse tapmine, tükeldamine ja lõvidele söötmine Kopenhaageni loomaaias külastajate silme all (vaata Õhtulehe artiklit).

Loomkatsed

Loomkatsed on loomadele valu, kannatusi või vigastusi põhjustavad protseduurid, mida teostatakse teaduslikul või hariduslikul eesmärgil. Igal aastal sureb nende tagajärjel miljoneid katseloomi. Katseid on väga mitmesuguseid: loomi piinatakse elektriga, nende silmadesse ja marrastatud nahale pannakse söövitavat ainet, neid kõrvetatakse keeva vee või tulega, opereeritakse tuimestuseta, manustatakse mitmesuguseid mürke, neid surutakse kitsastesse klaastorudesse ning tehakse psühholoogiliselt terroriseerivad katseid. Katseloomad kannatavad ka halbade pidamistingimuste all. Sageli peetakse neid masendust tekitavalt väikestes puurides, kus neil napib toitu ja vett ning laboritöötajad kohtlevad neid toorelt ja hoolimatult.

Enim viiakse katseid läbi selgrootutel, kelle kasutamine on suures osas seaduslikult reguleerimata. Selgroogsetest on sagedasimad katseloomad hiired ja rotid, samuti on levinud merisead, liivahiired, hamstrid ja jänesed, aga ka kassid ja koerad. Eestis tegutseb 10 tunnustatud vivaariumi ning on lubatud viia läbi katseid nii tootearenduseks kui teadusuuringute raames. Põhiliselt tehakse meil katseid hiirte ja rottide, harvem jänestega, ent lubatud on eksperimenteerida ka primaatide, koerte, kasside ja põllumajandusloomadega.

Loomi kasutatakse muuhulgas väga laialdaselt kodukeemia ja kosmeetika testimisel. Naha- ja silmaärritust uuritakse Draize’i katses, mille puhul pannakse loomale (tavaliselt albiinojänesele) silma ärritavat ainet ning lastakse sellel mitu tundi mõjuda. LD50 (inglise k lethal dose 50 percent) ehk keskmise surmava annuse katse abil määratakse kindlaks aine mürgisuse määr. Katse nimi viitab sellisele manustatud aine kontsentratsioonile, mille korral kindla aja vältel surevad pooled katserühma loomadest, keda on sunnitud ainet tarbima. Tavaliselt kogeb loom katse vältel valu, krampe ja kõhulahtisust, mädavooluse tekkimist ning silmade ja suu veritsemist. Need loomad, kes katse lõpuks hinge pole heitnud, tapetakse ja lahatakse aine mõju uurimiseks.

Paljud veganid kasutavad seetõttu majapidamises ja kehahoolduses vaid tooteid, mida ei ole kindlasti loomadel katsetatud ja mis kannavad tavaliselt vastavat märget (nt Leaping Bunny (vasakul) ehk hüppava jänese pilti või kirju nagu „ei ole katsetatud loomadel“ „not tested on animals“ või „against animal testing“).

Euroopa Liidus on kosmeetika katsetamine loomadel järk-järgult keelustatud ning nüüdseks ei ole üheski liikmesriigis, sealhulgas Eestis, lubatud ei kosmeetikatoodete ega nende koostisosade testimine loomadel ega ka loomadel katsetatud kosmeetikatoodete müük. Praktikas on seda keeldu ellu rakendada aga keeruline, sest paljud kosmeetikafirmad turustavad oma toodangut lisaks Euroopa Liidule ka riikides, kus loomkatsed on kohustuslikud, näiteks Hiinas ja Venemaal. Samuti võidakse loomadel katsetada komponente, mida kasutatakse lisaks kosmeetikale muud laadi toodete valmistamisel.

Nagu Euroopa Liidus kehtestatud keeldki näitab, ei ole loomkatsete kasutamine toodete ohutuse tagamiseks tingimata vajalik. Tarbekaupades kasutatakse enamasti aineid, mida on minevikus juba palju kordi katsetatud. Neist on koostatud nn GRAS-nimekiri (inglise k generally regarded as safe ‘üldiselt ohutuks peetav’), mis sisaldab teavet tuhandete ainete senise keemilise kasutamise kohta. Samuti võib kahtluse alla seada loomkatsete tulemuste usaldusväärsuse, arvestades erinevusi loomade ja inimeste füsioloogias ning laboritingimustes ja tavakasutuses. Juba on kasutusel humaansemad alternatiivid nagu rakukultuurid ja matemaatiline modelleerimine, mida üha täiustatakse.

Inimesed (sotsiaalne ebavõrdsus)

Suurtööstuste ohvrid ei ole mitte ainult loomad, linnud ja kalad, vaid ka inimesed.

Loomsete toodete tarbimisel lääne ühiskondades, sealhulgas Eestis, on selged seosed ülemaailmse vaesuseja sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemisega.

Ressursside röövimine arengumaadelt

Kuna lääneriikides, sealhulgas Euroopas, pole piisavalt maad, et kasvatada siinsete loomade jaoks sööta, kasutatakse miljoneid hektareid arengumaades asuvat põllumaad lääne põllumajandusloomadele sööda kasvatamiseks, samal ajal kui paljud kohalikud elanikud (k.a. lapsed) nälga kannatavad. Näiteks impordib Euroopa Liit umbes 70% loomasöödast. Selleks on vaja umbes 20 miljonit hektarit maad väljaspool Euroopat. Euroopa Komisjon on öelnud, et “Euroopa põllumajandus on võimeline toitma Euroopa inimesi, kuid mitte Euroopa loomi”.

Samal ajal, kui umbes miljard inimest maakeral on alatoidetud ja igal aastal sureb näljahäda tagajärjel 6 miljonit last, söödetakse kolmandik kogu maakeral toodetud teraviljast loomadele. Samal ajal, kui ühe kilo loomaliha tootmiseks kulub 5000–20 000 liitrit vett, puudub ühel miljardil inimesel juurdepääs puhtale joogiveele ning kaks miljardit inimest peab elama ilma hügieeniks kasutatava veeta. Ennustatakse, et aastaks 2050 elab maal 9 miljardit inimest – maailmas ei ole praeguste praktikate valguses piisavalt ressursse, et tagada nii suurele hulgale inimestele juurdepääs toidule ja puhtale veele.

Selge on see, et ülemaailmset näljahäda oleks võimalik tunduvalt leevendada, kui inimeste toiduks kasutataks sama palju põllumaad ja teravilja kui praegu loomakasvatuseks. Samas tuleks meeles pidada, et näljahäda on suuresti seotud ka poliitiliste ja majanduslike võimuküsimustega. Tihti on probleemiks ressursside ebavõrdne jaotamine ja ligipääsu takistamine toidule ja joogiveele vaesemates piirkondades. Suurkorporatsioonide huviks on kasu teenimine, mis tähendab, et suur osa arenguriikides kasvatatavast toidust müüakse maha lääneriikides ning kohalikele inimestele toitu ei jätku. Vihmametsade hävitamine eesmärgiga rajada karjamaid ning kasvatada loomasööta on sundinud sealseid põliselanikke oma kodukohtadest lahkuma. Vihmametsade asemel rajatud põllumaid kasutavad sageli näiteks suurkorporatsioonid nagu McDonalds ja KFC, kes müüvad kasumi teenimise eesmärgil suurtes kogustes odava hinnaga lihatooteid, mida tarbitakse massiliselt eelkõige just lääne ühiskondades. Samal ajal, kui arenguriikide inimestele on juurdepääs toidule takistatud, visatakse lääneriikides ära aastas inimese kohta umbes 100 kg söögiks kõlbulikke toiduaineid.

Lisaks on põllumajandusloomade pidamine üks olulisimaid globaalse soojenemise põhjustajaid (põhjuseks lehmakarjade väljaheidetest eralduv metaan). Globaalne soojenemine põhjustab veetaseme tõusu, orkaane, üleujutusi ja muid ilmastikunähtusi, mis avaldavad rängimat mõju just maailma vaeseimatele piirkondadele, kus paljude inimeste peamine elatusallikas on väikepõllumajandus. Kokkuvõttes jäävad loomakasvatuse keskkonnamõjud eelkõige just kõige vaesemate ja marginaliseeritumate kogukondade kanda.

Loe lihatööstuse keskkonnamõjude kohta lähemalt siit.

Loomatööstuse töötajad

Inimesed, kes töötavad tapamajades, satuvad teiste töökohtadega võrreldes kõige sagedamini tööõnnetustesse ning puutuvad kokku paljude potentsiaalselt haigusttekitavate bakteritega, seega on tapamaja üks ohtlikemaid töökohti. Samuti on uurimused näidanud, et töö tapamajas mõjutab negatiivselt töötajate vaimset tervist ja heaolu. Tasu selle töö eest on aga väike ning seda teevad sageli kõige haavatavamad elanikkonnagrupid. Näiteks USA tapamajade töötajatest kolm neljandikku ei räägi inglise keelt emakeelena ning paljud neist on illegaalsed sisserändajad.

Äärmiselt tervistkahjustav on töö arengumaade nagu Bangladesh, India ja Pakistan parkimistöökodades, kus toodetakse üle poole maailma nahkmaterjalidest. Loomanahku töödeldakse nende vastupidavaks muutmiseks erinevate kroomiühendite ja muude mürgiste kemikaalidega. Nahkade leotamisel tekib suurtes kogustes toksilist reovett, mis saastab ümberkaudseid veekogusid ja pinnast ning ohustab kohaliku elanikkonna tervist. Samuti hingavad töötajad kemikaale sisse ja puutuvad nendega kokku, kui need satuvad otse nahale. Sissehingatavad kroomiühendid suurendavad töötajate riski haigestuda hingamisteede ja -elundite vähki, samuti võivad nad põhjustada silmakahjustusi, haavandeid, paistetus, bronhiaalastmat, kurgu- ja ninaärritust ning kroonilistel juhtudel koguni aukude teket nina vaheseina. Kui mürgised kroomiühendid satuvad organismi läbi joogivee või toidu, võivad nad tekitada maoprobleeme nagu haavandid ning kahjustada neerude ja maksa tööd. Kokkupuutel nahaga tekitavad nad punetust ja haavandeid. Paljudes töökodades ei hoolita tööohutusest ja kasutatakse ka lapstööjõudu.

Kasutatud allikad

Kokkuvõtteks

Kõike ülal kirjutatut arvesse võttes on kerge näha, miks veganlus on tihti ajendatud eetilistest tõekspidamistest. On selge, et loomse toiduga ei ole võimalik ära toita maa meeletul kiirusel kasvavat rahvastikku, tagades samas nii loomade kui inimeste heaolu. Igasuguse loomade kasutamisega toiduks, kehakateteks, meelelahutuseks või muudel eesmärkidel kaasnevad paratamatult kannatused. Igaühel on aga võimalik neid vähendada, tehes pöörde oma eluviisis.

Loe ka teiste veganluse põhjuste kohta: tervis ja keskkond.

Jälgi, kui palju loomi tapetakse ülemaailmselt igas sekundis: https://thevegancalculator.com/animal-slaughter/