Anett ja Martin on eestlastest veganid, kelle tee on neid hetkel Inglismaale elama viinud. Martin õpib akustiliseks inseneriks ja Anett on kodune nende kaheaastase tütre Mayaga. „Üks on praegu praktikant akustikafirmas, teine üritab väikse lapse kõrvalt normaalseks jääda ja kolmas teeb kõik, et teist hulluks ajada. Ehk siis üks üsna tavaline noor perekond,“ räägib Anett. Saame selle vahva perekonnaga lähemalt tuttavaks.
Kui kaua olete olnud veganid ja kuidas selle otsuseni jõudsite?
Veganid oleme olnud natuke üle aasta. Peale Maya sündi hakkasime rohkem uurima toitumise mõju kohta tervisele ja järk-järgult suurendasime taimse toidu osakaalu enda menüüs. Võib öelda, et veganluseni jõudsime vaid tervist silmas pidades.
Loomsete toodete tarbimisest loobusime lõplikult veidi hiljem. Peale seda, kui olime end kurssi viinud veganluse eetilise poolega. Loomatööstuse julm ja ebainimlik tegelikkus on midagi, millest enam mööda vaadata ei suuda, kui oled seda kord näinud.
Üleminek oli lihtne. Me juba teadsime, et veganlus saab olla väga tervislik ja täisväärtuslik toitumisviis ning suurem osa meie menüüst oligi juba taimne. Jäi üle ainult mõned asjad kapist sõbrale anda ja edasi huvitavaid vegantoite proovida.
Kas vegantoitumine on ka kuidagi mõjutanud teie pere tervist?
Martin jooksis hiljuti elu esimest maratoni. Veel neli aastat tagasi oli ta suures ülekaalus. Mina leidsin tänu taimetoidule endas tasakaalu. Nii vaimsed kui füüsilised hädad on aastaga märkimisväärselt taandunud. Enesetunne pole kunagi parem olnud.
Mayal oli juba beebieas väga tundlik nahk ja diagnoositi atoopiline dermatiit. Näol olid kuivad ja karedad laigud, mida ta veriseks sügas ning põsed õhetasid ebanormaalselt. Vegantoidul olles pole ükski sümptom isegi vähesel määral enam välja löönud.
Mis on veganluse juures teid kõige rohkem positiivselt üllatanud? Ja kas veganluse juures on teie jaoks ka midagi negatiivset või keerulist?
Kõige rohkem ehk üllatas meid see, et mitte millestki ei pea loobuma. Kõikvõimalikke veganalternatiive on olemas. Tahad juustu – võta Violife. Tahad jäätist – võta Oatly või Tofuline. Veelgi positiivsem üllatus oli see, et peale aastat veganlust ei taha eriti enam neid alternatiivtooteidki. Maitsemeel on nii muutunud, et isegi Maya eelistab sojaviineritele iga kell kikerherneid.
Keeruline on vanavanematele seletada, mida veganlus tähendab. Nemad ootavad külla ikka sülditopside ja hapukooresalatiga. Viimane kord me jälle viisakalt keeldusime kartulisalatist ja siis nad tunnistasid lõpuks, et ega see neile endale ka enam ei meeldi, aga laual peab see ju olema.
Hetkel on Eestis kritiseeritud laste kasvatamist veganitena. Kuidas sellele vastaksite?
Me oleme kohtunud mitmete veganperedega ja näinud kümneid (kui mitte sadu!) veganlapsi. Nad ei erine silmaga vaadates mitte kuidagi teistest lastest. Mängivad, jooksevad, kilkavad, teevad pahandusi ja naeravad nagu lapsed ikka. Meie 2-aastane tütar kannab 3-4 aastastele mõeldud riideid ja ikka ei mahu mantlinööbid teinekord peale söömist kinni. Kus need nälginud ja piinatud veganlapsed on? Me pole ühtegi näinud.
Kas Inglismaal on lihtsam olla vegan? Kas ühiskondlik suhtumine veganlusse on kuidagi erinev võrreldes Eestiga?
Inglismaal on kindlasti lihtsam. Mitte keegi pole siiani arvanud, et vegantoitumine võiks ebatervislik olla. Reaktsioon sellele, et oleme veganid, on olnud kas neutraalne ehk inimesi ei huvita eriti, mida teised söövad, või lausa heakskiitev. Sõbrad/tuttavad tihti uurivad, mis tooteid võiks proovida ja saadavad Facebooki chatis pilte enda vegantoitude katsetustest. Mõned Martini töökaaslased hakkasid mõned kuud tagasi lõunaks samu asju tellima, mida tema sõi. Vegantoit nägi nende jaoks lihtsalt nii ahvatlev välja. Tagasi pole keegi enam vahetanud.
Tundsime Eestis olles, et eestlased pigem ei salli veganlust. Suures osas seetõttu, et nad ei tea sellest midagi, aga arvavad palju. (Muidu ei teaks öelda kui poleks ise samasugune olnud.) Ega need Delfi ja muud sellised artiklid ka just kasuks pole tulnud. Väljas söömas käies oli meil tihti keeruline, sest inimesed ei saanud aru, mida tähendab vegantoit. Arsti juures käimine oli tõeline piin, sest iga kord tuli liha söömine jutuks. Isegi siis, kui kõik korras oli (ja kõik oligi alati korras), pidi ikka aru andma mitu grammi liha meie laps päevas sööb.
Milline on teie pere tüüpiline menüü?
Hommikusöögiks söövad Martin ja Maya tavaliselt kaerahelbeputru taimse piima, seemnete, rosinate, pähklivõi ja erinevate marjadega. Mina eelistan hommikul chia-pudingut, smuutit või lihtsalt puuvilju.
Lõunaks on Martinil töökohas kas supp avokaadosaiaga või vrapid hummuse, avokaado, pähklite, kinoa ja värske salatiga. Me Mayaga sööme lõunaks enamasti midagi kerget ja kiiret. Riisinuudlisalatit tofu ja brokoliga, ahjujuurikaid hummusega või koorest pastat sibula, ubade ja maitsepärmiga.
Õhtusöögiks on meil tavaliselt mingi toekam roog, kus sees on kindlasti kaunviljad või tofu ja palju köögivilju.
Millised on Maya lemmiktoidud?
No see on küll raske küsimus. Talle meeldivad pea kõik toidud, mida kodus tehakse. Erilised lemmikud on hetkel spinatipannkoogid, kurk hummusega, ahjukartulid ja muidugi tofu ja brokoli igal kujul ja igal ajal. Kommid meeldivad ka. Kommideks peab ta siis toorbatoone kuivatatud puuviljadest ja pähklitest.
Väljas süües on kindlad lemmikud bataadifriikad ja pitsa või burrito ubade, riisi ja maheda tomatisalsaga. Mõnes kohas, kus talle midagi sobivat ei pakuta, tullakse alati vastu ja tehakse lihtsalt väiksem kausitäis riisi, kikerherneid, hummust ja kurki.
Mida soovitaksite algajale veganile?
Hummus! Leia endale selline hummus, mis sulle meeldib. See sobib kõigeks – saia peale, kastmeks, dipiks, vrapi sisse. Meil kulus esimestel kuudel veganitena seda ikka üle kilo nädalas. Tegelikult kui järgi mõelda, siis vist kulub siiamaani umbes sama palju.
Teiseks oleks ehk see, et ei tasu iga veganlust halvustavat kommentaari südamesse võtta. Me ise halvustasime ka taimetoitlasi ja veganeid kunagi ja vaadake meid nüüd!
Kas jääte eluks ajaks veganiteks?
Veganiteks jääme kindlasti. Toortoitlus tundub ka päris huvitav. Enne proovimist võiks aga soojemasse kliimasse kolida, kus aastaringselt saab mahedaid värskeid puuvilju.
Loe selle toreda perekonna tegemistest ka Anetti blogist Jummel juurikas.
Küsis: Ireene Viktor