Kadri Sikk
Kas kujutate ette, et Eestis elab 85 000 veganit? See on pea lauluväljakutäis inimesi, kaks korda rohkem kui Liechtensteinis kodanikke, enam kui ühe Euroopa Liidu riigi jagu loomasõpru. Kaugel see päev ei saa olla, kui juba iidne viikingite kodukants ja Eesti rahva suur lemmik Island on sinnapoole hoogsalt sihi võtnud.
Nimelt on rahvaarvuga võrreldes sarnases suurusjärgus ehk 22 000 inimest sotsiaalmeediagrupis Vegan Ísland, kus arutatakse kõike veganlusse puutuvat. Islandi 350 000 pealise rahvaarvu juures on tegemist väga suure grupiga ning huvi veganluse vastu kasvab tohutu kiirusega. Nägime seda oma silmaga, kui käisime Eesti Vegan Seltsist Reykjavikis kohtumas Islandi ja Soome veganitega*,– ajame ju kõik sama asja ja kui soomlased ning islandlased saavad veganlusega hakkama vulkaanide ja tundrate vahel, siis on Eesti lõunamaine kliima sellega võrreldes kikerhernesupp.
Nagu meilgi, on huvi veganluse vastu põhjamaiste naabrite juures kõige suurem just noorte seas. “Hakake veganiks!” hüüdis rahvale meie külaskäigu ajal toimunud üleilmse kliimastreigi ajal lavalt 8. klassi õpilane Daði Víðisson, nõudes samas otsustavaid tegusid poliitikutelt. Noorte jaoks, kes ei lenda üle ilma ärikohtumistele ega oma autot, on veganlus üks otsesemaid viise, millega leevendada kliimamuutusi. Seda valikut tuleb igati toetada. Rõhutavad meiegi kliimalapsed protestidel toidulaua jalajälge ning vajadust muuta seda, millega kõhtu täidame. Tean, et vapramad neist keelduvad loomade tarbimisest ka juhul, kui lõunaks koolis taimetoitu ei pakuta ja elama peab õhust ning armastusest. Veganlus kasvatab põhimõttekindlust ja ühes maakera keskmise temperatuuri jätkuva tõusuga kasvab minu usk tulevastesse otsustajatesse.
Olgugi et Islandi täiskasvanud sarnanevad siinkohal pigem eestlastele, punnides vastu taimetoidu jõudmisele lasteaedade ja koolide igapäevamenüüdesse, venitades riiklike toitumissoovitustega veganitele, ähvardades ja hirmutades taimetoidu ohtlikkusega, kaevates meedias üles ikka samu vanu uudiseid tollest ühest perest Itaalias, kelle laps väärtoitumise tõttu haiglas oli, või surudes üleüldse silma kinni toidulaua keskkonnamõjude osas, ei lase veganid mandril ega keset Atlandi ookeani end sellest heidutada. Ja milleks peakski, kui sõbrad soomlased näitavad eeskuju, olles juba mitme aasta eest ära teinud nii toitumissoovitused, võtnud vastu otsuse pakkuda vähemalt pealinna lasteaedades kõigile väikestele veganitele täisväärtuslikku täistaimetoitu ning soovitades lausa kõigil soomlastel hakata veganiks, et maailmas püsiks elamisväärne keskkond (vt innovatsioonifondi Sitra raportit „1,5 kraadi eluviis – kuidas süsinikujalajälge kliimaeesmärkidele sobivaks vähendada?“).
Paistab tõenäoline, et elaniku kohta on veganeid enim Islandil, aga Soomest leiame veganlusele kõige toetavama keskkonna. Sellest hoolimata teeme Eestis teistele silmad ette oma erilise Vegan ajakirjaga, mida saavad tuhanded inimesed mitu korda aastast täiesti tasuta Selverist kaasa haarata uudishimu rahuldamiseks veganluse kireva maailma kohta. Veelgi enam paistame silma vegankohtadega Eestis, kus meie siiski üsna pisikeses pealinnas on 15 vegan toidukohta, ületades soomlaste ja islandlaste ettevõtlikkuse, kui kasutada vana head per capita arvutustrikki. Lõppude lõpuks on ju Eesti idufirmade maa, nähtavasti ka veganluses!
On siis nüüd veganviikingid islandlased, soomlased või eestlased, on selle kõige valguses raske öelda, kuid üsna kindlalt võib öelda, et veganmaailma poole rihime me kõik edasi visa hingega.
*Projekti toetas Põhjamaade Ministrite Nõukogu
Artikkel ilmus esmakordselt Taimetoidumessi ajakirjas 2019.