Küsis: Ireene Viktor
Hiljuti ilmus eesti keeles esimene raamat loomakaitse ja -õigusluse teemal. „Loomade poolt“ autor Kadri Taperson on endise Hiiumaa loomade varjupaiga Kuulikodu juhataja ja praeguse loomade eestkoste organisatsiooni Loomus juht. Samuti on Kadri pikaaegne vegan.
Kas võib öelda, et sa oled üks esimesi loomaõiguslasi ja veganeid Eestis? Kuidas Sa nende teemadeni jõudsid?
Foto: Annika Lepp
Kui mõtestada sõna „loomaõiguslane“ lahti läbi ingliskeelse väljendi animal rights activist, siis olin ehk üks esimesi küll. Alustasime 2006. aasta sügisel loomaõiguslaste liikumisega Loomade Nimel, korraldasime esimese meeleavalduse ja tegime teadlikult palju kära. Loomade õiguste peale mõtlejaid oli Eestis kindlasti ka varem, aga vaevalt, et nad end niimoodi nimetasid. Veganelulaadi hakkas Eestis üks suurem punt inimesi selsamal sügisel uurima ja järgima, mina nende hulgas. Ka veganeid oli Eestis varem, aga seda saime alles hiljem teada; eks nad tegutsesid omaette.
Jõudsin nende teemadeni läbi loomade. Üle kümne aasta päästsin üksikuid loomi, tegutsesin teiste asjade kõrvalt, siis liitusin Eesti Loomakaitse Seltsiga ja piisas sealt kuuldud infokildudest, et end rohkem loomadele pühendada. Loomaõiguslaste liikumine saab augustis kümneaastaseks.
Loomade eestkoste organisatsioon Loomus on nüüd peaaegu kaks aastat tegutsenud. Kuidas teil praegu läheb? Millised on põletavamad teemad, millega hetkel tegelete?
Loomusel läheb hästi ja ei lähe ka. Meil ei ole ju ikka veel keelustamisi „ette näidata“: ei karusloomafarmide keeldu ega ka ka tsirkuses loomade kasutamise piiramist. Kui ise kogu selle protsessi sees ei ole, siis on vahel keeruline aru saada, miks sellega nii kaua aega läheb. Ja lähebki kaua ja see on frustreeriv. Meil ei ole Eestis sellist poliitilist tuge nagu vajaksime: mõjuvõimsaid isikuid või liikumisi, mis loomateemat prioriteetseks peaksid. Ka suurem osa ajakirjandusest käsitleb loomateemat harukordse pealiskaudsusega. Või siis enam mitte nii harukordsega. Hästi läheb meil sellepoolest, et Loomus on erakordselt toredate ja huvitavate liikmetega elujõuline organisatsioon. Meie kodulehelt võib igaüks lugeda: Loomus on loomade eestkoste organisatsioon. Loomade eestkoste tähendab kõikide loomade huvide ja loomuomaste õiguste kaitset ning loomade huvide esindamist ühiskondlikes aruteludes. Loomus esindab eelkõige nende loomade huve, keda kasutatakse põllumajanduses, loomkatseteks, meelelahutustööstuses ja karusnaha tootmiseks. Loomuse eesmärkideks on loomatemaatika tähtsuse tõstmine Eesti ühiskonnas; loomasõbraliku mõtlemise, käitumise ja tarbimise leviku suurendamine; loomakaitsepoliitika kujundamine. Ja just nende asjadega me tegelemegi iga päev läbi meedia, kampaaniate, lobitöö ja koostöös kõikvõimalike inimeste ja organisatsioonidega. Loomuse eripäraks on ehk see, et tal ei ole väga palju liikmeid, paljud meist ei ela Eestis, me ei ole kunagi kõik korraga silmast silma kokku saanud ja igapäevane katkematu töö toimub eelkõige kaugtööna.
Räägi pisut lähemalt ka raamatu „Loomade poolt“ sünniloost. Kuidas üldse tekkis mõte selle kirjutamiseks?
Ma olen sõna otseses mõttes raamaturiiulite vahel üles kasvanud ja raamatud on mulle väga olulised, nii et mõte midagi kirjutada tuli üsna loomulikult. Pealegi ei ole ju eesti keeles loomakaitsest/loomaõiguslusest tõesti midagi raamatuna ilmunud. Mul läks aega, et üle saada põhjendamatust aukartusest kirjutamise ja omanimelise raamatu eest. Kunagi mulle tundus, et tekstiloomine on midagi suursugust ja nii olulist, et sellega ei peaks igaüks tegelema. Täna ma arvan, et on palju olulisemaid asju ja palju sisukamaid tegevusi kui kirjutamine, mis nõuavad hoopis erakordsemaid inimesi kui kirjutajad seda on. See nüüd oli vastus küsimuse teisele poolele. Esimesele poolele jätaks heameelega lausa vastamata, sest sünnilugu ja kogu protsess oli hirmus vaevaline. Väga kehv on kirjutada sellepärast, et oled lubaduse andnud. Raamat ise tundis seda ilmselt ka, kustus kaks korda arvutist, arvutid läksid katki, järg käest, kõikvõimalikke kriise tuli vahele. Oleksin pidanud aega võtma, asja valmis kirjutama ja siis alles plaaniga lagedale tulema, aga noh; esimene on nüüd valmis, ootame teisi. Loomaõiguslikke raamatuid on palju vaja, nimekiri ei mahuks siia. Sünniloost rääkides ei saa muidugi tänamata jätta sadu inimesi, kes osalesid: toetajad-hooandjad, intervjuude andjad, maailma parim meeskond, kes väljaandmisega tegeles.
Raamatust selgub, et Kuulikodu aeg oli küllaltki keeruline ja et loomade varjupaikade pidamine Eestis on paljuski üksikute ennastsalgavalt (tihti tasuta) töötavate aktivistide õlgadel. Mis on see, mis annab sellises olukorras jõudu ja tahet jätkata, kui ei riik ega omavalitsused ei näita üles soovi loomi aidata ning ka tavainimeste seast tuleb tihti vaid kriitikat?
Kuulikodu varjupaiga pidamine ei olnudki niivõrd raske kui meie teine tegevus – Hiiumaa loomakaitse infotelefon. See tähendab, et me ei tegelenud sugugi ainult nende loomade probleemidega, kellel oli asja varjupaika, vaid kõikide küsimustega, mis seoses loomadega võisid tekkida. Kuulata tuli väga koledaid lugusid, kuhu sekkuda oli pea võimatu ja vastasin ka rutiinsetele küsimustele, mis küsijatele tundusid uued ja olulised. Praegu vist varjupaikade tegevus enam üksikute aktivistide teema ei ole, Eestis on paar nn munitsipaalvarjupaika, peale selle on Varjupaikade MTÜ, kellel on kuus varjupaika ja hea meeskond, aga ega neilgi kerge ei ole. Ja muidugi on olemas kassiabiorganisatsioonid, mille tööl ei paista lõppu tulevat. Ma loodan, et enamusele meist annab jõudu jätkata tahe loomi aidata ja soov nendega tööd teha. Selles kirjus seltskonnas on muidugi igasuguseid inimesi, nagu igas teises süsteemis. Kriitika talumist tuleb õppida, tavaliselt teevad kõige kõvemat negatiivset kriitikat inimesed, kelle kõvadel sõnadel ei ole suuremat tähtsust. Sellest ei sõltu suurt midagi, lihtsalt närvidele käib.
Ma ise sain justkui puuga pähe lugedes ühte Tania Selarti (endine Eesti Loomakaitse Seltsi juhatuse liige) mõttetera, kus ta mainib, et aktivistidel ei ole tihti eraelu ollagi ning 24/7 ollakse nende teemadega seotud. Minu jaoks oli see vägagi valus äratundmine. Kas sul on tulnud kunagi mõtteid, et lööks kõigele sellele käega ja loobuks aktivismist? Kas oled kunagi olnud läbipõlemise äärel?
Tania näide on muidugi ekstreemsuste hulgast. Ta juhtis parajasti eriti keerulises olukorras olevat seltsi, elas kaasa igale juhtumile, mis loomakaitse infotelefonile tuli, ja vastutas kindlasti liiga paljude asjade eest. Ma arvan, et ta on üks neid inimesi, kelle puhul mõttetera „ei ole olemas asendamatuid inimesi“ muutub tühiseks ega pea paika. Tema on üks neid väheseid, kes teab, mida päriselt tähendab tõdemus, et kui sa nüüd praegu seda asja ära ei tee, sellele koerale järele ei sõida, selle inimesega ei räägi, seda kirja ära ei kirjuta, sinna ja tänna ei helista, end uuesti kokku ei võta, siis juhtub midagi koledat. Keegi saab sinu tegematajätmise pärast kõvasti kannatada. Ja nii ongi. Kui päris igapäevase loomade päästmisega ei tegele, aga maailma muutmisega, loomade olukorra parandamisega küll, siis on läbipõlemise põhjus natuke teine. Läbi põletab teadmine, et inimene jõuab oma eluajal teha erakordselt vähe, kõik teised tegevused tunduvad ebaolulised ja ükskõik kui palju sa ka ei pinguta, muutused on väga väikesed ja aeglased. Selles mõttes on mõnes kassiabiorganisatsioonis tegutsemine tõenäoliselt palju lihtsam, sest sa saad aidata konkreetset isikut konkreetsete tegudega. Aga ka neis organisatsioonides on läbipõlemisprotsent väga suur – jõuad järgmise kassikolooniani või kuulad järgmist ignorantset kõrki inimest ja enam ei jaksagi. Tundub, et ma olen vist tõestanud, et ma tean, mida läbipõlemine tähendab, olen seda mitu korda ise läbi elanud ja tean liiga palju ka ülepingega seotud tervisehäiretest. Aga ma ei ole kunagi mõelnud, et ma peaks päriselt loobuma. Ma ei taha. Mul ei ole eraelu ja tööelu või aktivistielu vahel selget joont, see kõik ongi minu elu. Küll olen ma mõelnud oma rolli ja vastutuskoorma ümbermängimisele ja seda ma millalgi teen ka.
Oled koostööd teinud ka paljude välismaiste loomaõigusorganisatsioonidega. Kui võrdled loomade ja loomakaitse/-õigusluse olukorda Eestis ja mujal maailmas, siis mis seisus oleme? Kas meil on midagi ka paremini kui mujal?
Oleneb sellest, millise organisatsooniga võrrelda ja millises riigis ja maailmajaos see organisatsioon tegutseb. Nt lemmikloomade heaolu on minu meelest korrelatsioonis inimeste heaoluga, ehkki see on võib-olla vaieldav. Intensiivpõllumajandus on jõhker igal pool, aga ka siin on erisusi. Igal pool ju loomi elusalt ei nülita, aga ka neid kohti on veel maailmas olemas. Ühesõnaga, sellele küsimusele ei ole vist võimalik lühidalt vastata. Ma ei tea, kas meil on midagi paremini kui mujal. Ilmselt ei ole, pealegi on meie organisatsioonid vaesed ja mugavustsoonist väga kaugel. Kui meil midagi paremini ei olegi, siis kindlasti on meil teistmoodi. Meil on erakordselt väike riik, siin on väga vähe inimesi ja kõik need inimesed on üksteisega kuidagimoodi seotud. See on väga teistmoodi ja seda on praktiliselt võimatu mujal maailmas seletada. Mujal ei tunne loomakaitsjad tavaliselt parlamendi liikmeid, kontaktvõrgustikku ei ole nii lihtne üles ehitada ja president ei tviidi loomaõigusliku raamatu korjanduskampaaniast.
Meie lugejate seas on ka palju vegantoidu huvilisi. Räägi natuke oma tüüpilisest menüüst ja lemmiktoitudest. Kuidas on üldse vegantoiduga Hiiumaal lood, kas veganina on seal keeruline hakkama saada?
Veganina ei ole kuskil keeruline, vegan võib süüa ka kartulit ja ube ja metsast marju korjata, aga nii läheb see toitumine vist üsna igavaks. Ma pean mitmel põhjusel oma tüüpilise menüü ümber tegema ja sellepärast ma lemmiktoitudest parem ei räägi. Aga no ütleme, et pitsa ja pastaroad ja magustoidud ja kartulisalat ja muidugi hummus… Ma söön hästi ja palju ja ma olen alati palju ise kodus süüa teinud, mitte väljas söönud. Hiiumaal on see tore, et saab toitu ise kasvatada, heade naabritega vahetada ja korilane ja hoidistaja olen ma tõesti ka eluaeg olnud. Hiiumaa poodides ei ole kõiki huvitavaid veganasju, mis linnades on, aga tofut ja jäätist ja kikerherneid ja kaerakoort juba leiab. On paar asja, millest ma puudust tunnen, aga neid saab postiga tellida või mandrilt tuua. Siin näiteks ei müüda poes kikerhernejahu ja pärmihelbeid. Igasugu vorste ja juuste ka ei ole, aga ilma nendeta saab hakkama. Ma ei ole üldse toiduga pirtsutaja (ilmselt on see nüüd niisugune avaldus, millest kõigesööjad ei suuda aru saada :)). Üks asi, mida ma enam kunagi ei tee, on toiduvalmistamine suurte ürituste jaoks. Enne mitmete vegantoitlustuse pakkujate tekkimist tegime aeg-ajalt Kuulikodu nime all ka süüa, aga nüüd õnneks enam ei ole vaja. See oli muidugi lõbus ka. Just enne sellele küsimusele vastama asumist panin puupliidi ahju fooliumi sisse mitu kilo ilusat punast peeti. See saab aeglaselt küpsedes alles hommikuks valmis ja siis saab imehäid asju teha.
Sa ei ela oma Hiiumaa kodus sugugi üksinda, vaid sul on seal mitmeid neljajalgseid sõpru. Tutvusta meile ka praeguseid Kuuli talu elanikke.
Ma elan Kuuli talus juba 14 aastat ja nii vähe loomi ei ole siin koos minuga vist kunagi elanud. Kolmteist kassi ja kaks koera. Meil on oma päevakava ja harjumused ja praegu toimib kõik üsna hästi. Viisteist elukat ei suuda kogu majapidamist nii segi keerata kui tunduvalt suurem hulk neljajalgseid varjupaiga ajal. Kõigil viieteistkümnest on oma lugu ja oma iseloom. Üks ühine asjaolu on kindlasti see, et nendega on enne siiatulekut midagi juhtunud, nad on mingisugusest olukorrast päästetud, et mitte öelda traumajärgsed. Kasutan võimalust ikka ja jälle rõhutada, et paljude loomade kohanemine võtab väga kaua aega. Oravile sain ma näiteks tänavu esimest korda pai teha, ehkki ta elab siin juba vist kaheksa aastat. Temale ilmselt ei sobinud see, et siin elas enne liiga suur kari, ja ta ei tundnud ennast turvaliselt. Ma olen oma väikese naljaka perekonnaga väga rahul ja ma arvan, et nemad on ka, elame hästi omaette metsatukas, suur tee on kaugel. Viieteistkümne elaniku tutvustamine võtaks liiga palju ruumi ja aega, aga ma tutvustan näiteks väikest Danat. Tema on väike taksikoera moodi koer, kes veel aasta tagasi elas nn loomavabrikus. Teda kasvatati koos paljude teiste loomadega puuris müügiks ja oma esimesel eluaastal ei olnud ta muud elu näinudki. Kuna ühte puuri oli palju koeri topitud ja Dana oli teistest väiksem, siis ta sai pidevalt teistelt peksa ja jäi söömata ja võid ette kujutada, kuidas sellises kohas puhtuse ja liikumisega on. (Enne jutuga edasiminekut võiks korraks mõelda, milliste loomade elu Dana lugu meenutab.) Dana usalduse võitmine ei olnudki väga raske, aga tema harjutamine tavalise eluga toimub siiani. Ta kardab hirmsasti võõraid inimesi, tugevaid helisid ja autosõitu, linnas ei saa temaga üldse käia. Dana õppis ära uksest sisse küsimise, aga väljaküsimist mitte; sellega läheb vist veel mõni kuu aega. Aga rõõmus on ta küll. Ehkki ta näeb välja nagu Niru Muumitrolli raamatust või õnnetu multifilmihirveke, on välimus petlik. Ta nimelt arvab, et tema ülesanne on maja valvata ja korda pidada ja võtab oma ülesannet väga tõsiselt. Varesed ja metssead tuleb minema ajada ja inimestest kõva häälega teatada, sest need ei lähe nii kergesti ära. Kui Dana jookseb, siis tundub, et ta jalad ei puudutagi maad, ja kõige naljakam on ta oma suure sõbranna kõrval, Becky on temast nimelt üle kümne korra suurem. Danal vedas, tal on oma väike maailm, kus ei ole igav ja kus teda miski ei ohusta.
Mida soovitaksid inimesele, kes tahaks midagi loomade heaks ära teha? Millest alustada?
Üldist soovitust on keeruline anda, sest inimesed on väga erinevad. Kõige lihtsam on muidugi alustada oma tarbimisharjumuste muutmisest, aga sellest minu meelest ei piisa. Teine lihtne variant on valida mõni endale sümpaatne organisatsioon ja hakata seda süstemaatiliselt toetama ja mõnele inimesele just see variant sobibki. Tavaliselt soovitatakse sellise küsimuse peale vaadata otsa ka omaenda kodusele loomale, kui too peaks olemas olema. Võiks ju küsida, et kas minu loom elab hästi, kas ta on õnnelik? Võib ka liituda mõne organisatsiooniga, aga see ei olegi nii lihtne. Uustulnukatega tuleb tegeleda ja hoolimata sellest, et organisatsioonides on alati inimestest puudus, ei pruugi uutega tegelemiseks kohe piisavalt aega ja energiat olla. Tegelikult peaks ise aega võtma, internetis ringi liikuma ja mõne raamatu läbi lugema ja mõtlema, mis see on, mis iseendale kõige paremini sobiks. Olen kindel, et kui mõtlev inimene saab aru, et teiste liikide kasutamine on põhjendamatu ja ebaõiglane, leiab ta ise viisi, kuidas midagi loomade heaks ära teha.
Loe ka teisi intervjuusid “Pikaaegne vegan ja aktivist Ireene Viktor: veganlus on elementaarse õigluse küsimus” ja “Kümme aastat vegan – tegemist on minu elu ilmselt parima valikuga”.