Kadri Aavik töötab Tallinna Ülikoolis sotsioloogina ning on samal erialal lõpetamas doktorantuuri. Kadri on ka üks Eesti Vegan Seltsi juhatuse liikmetest. Ta hakkas taimetoitlaseks juba aastal 1998 ning veganiks aastal 2005 ehk ajal, mil see mõiste oli Eestis veel peaaegu tundmatu.
Oled juba kümme aastat vegan olnud ning hakkasid veganiks ajal, mil Eestis oli see mõiste peaaegu et tundmatu. Kuidas üldse selleni jõudsid ja miks oled veganiks jäänud?
Jah, tõesti, tähistan selle aasta novembris 10 aasta juubelit veganina!
Küsimust, kuidas ma taimetoitlaseks ning hiljem veganiks hakkasin, on minult nii palju kordi küsitud, et mul on vastuseks olemas juba üks väljakujunenud lugu, õigemini selle veidi erinevad versioonid: alates paarilauselisest kokkuvõttest, mis keskendub peamiselt faktilisele infole – mis? kus? millal? −, kuni detailirohkema ja üsnagi emotsionaalse pajatuseni. Jutustusversiooni valin lähtuvalt kontekstist. Naljakas, kui mingit oma elusündmustel põhinevat lugu piisavalt palju jutustada, siis hakkab see justkui oma elu elama ja sa ise peategelasena oleksid justkui samaaegselt selle sees kui ka mingil veidral kombel eemaldunud – nii, et kohati tundub, nagu räägiksid kellegi teise lugu. Olen alates taimetoitlaseks hakkamisest palju mõelnud sellele, kuidas lugude jutustamistel oma elust ei pääse me tegelikult kunagi ligi sellele, mis sellel hetkel päriselt toimus, vaid loome oma lood tagasivaates, lähtuvalt oma praegustest kogemustest ja väärtustest. Nii on ka minu looga. Alustan sellest, kuidas ma taimetoitlaseks hakkasin, või kui täpsem olla, siis kuidas ma seda teekonda tagasivaates näen.
Kui enamasti oskavad inimesed oma taimetoitlaseks hakkamise otsuse taga näha kas eetika, tervise või keskkonnaga seotud põhjuseid (vähemalt mõnda või siis kõiki neist), siis mulle tundub tagasivaates, et ma ei hakanud aastal 1998 taimetoitlaseks mitte ühelgi nendest ajenditest – see lihtsalt juhtus erinevate kokkusattumuste tõttu. Olles äsja keskkooli lõpetanud, sain elu esimese töökoha: suvise abitöölisena väikeses Harjumaa poes. Selleks, et kasumisse jääda, harrastas poe juhtkond mõningaid „ebatraditsioonilisi” võtteid: halvaksläinud viinereid pesti enne letilepanekut neile tekkinud lima eemaldamiseks nõudepesuvahendiga; töötajad said „tasuta lõunaks” halvaksläinud kana. Selle soojendamine tagatoa mikrolaineahjus tekitas tükiks ajaks poe ruumidesse roiskunud liha lõhna. Vaatamata kolleegide lahkele pakkumisele, ei suutnud ma seda liha suhu panna. Pidasin töökohal vastu vähem kui kaks kuud. Mäletan, et ühel päeval sellesama suve lõpupoole ütlesin õele, et ma proovin vähemalt mingi aja elada ilma lihata. Jällegi on tagasivaates keeruline seda otsust ratsionaliseerida, aga mäletan, et olin juba mõnda aega seisnud probleemi ees, et söögi osas on liiga palju valikuid ja on keeruline otsustada, mida süüa ja mida mitte. Minu loogika oli, et kui jätaksin menüüst välja mingi kategooria toite, siis läheks elu tunduvalt kergemaks.
1998. aasta sügisel astusin ülikooli. Liha polnud ma selleks ajaks juba vähemalt kuu aega söönud ning kuna kala on mulle juba alates lapsepõlvest väga vastumeelt olnud, siis tehniliselt võttes sai minust vegetaarlane. Seda enda teadmata ning ennast niimoodi määratlemata ning ilma igasuguse infota, sest internetiajastusse jõudsin tasapisi alles alates aastast 1999. Ülikooli sööklas tuli paratamatult kursakaaslastele selgitusi jagada, miks minu taldrikult liha puudub. Usun, et kusagil sellest ajast sai tasapisi alguse minu identiteet taimetoitlasena, mis ajapikku tugevnes – mäletan end millalgi algusaastatel söögilauakaaslastele selgitamas, et kuna ilma lihata saab päris hästi elada, siis oleks ehk hea mõte süüa niimoodi, et selleks ei peaks kedagi tapma. Tagantjärgi mõtestan oma toonast lihast loobumist ja vegetaarlase identiteedi omaksvõttu Belgia veganstrateegi Tobias Leenaerti mõttekäigu kaudu: inimestel, kes mingis sotsiaalses praktikas ei osale, on kergem seda hukka mõista. Olles loobunud lihast oma menüüs, oli mul äkitselt kergem mõista hukka loomade tapmine inimese toiduks, kui ma selles enam ise ei osalenud.
2005. aastal tehtud otsus veganiks hakata sündis juba teadlikumalt pinnalt, kuid siiski ei saa ma ka tagasivaates jätta mainimata vähemalt mõnda aega enne seda mind vallanud tunnet, justnagu oleks jällegi minu menüüs midagi „üle”. Seekord tundsin juba üsna selgelt, et selleks toidugrupiks on piimatooted (muna olin menüüst välja jätnud juba mõni aasta varem). 2005. aasta teises pooles viibisin neli kuud vabatahtlikuna Lõuna-Aafrika Vabariigis. Tööpäevad olid pikad ja pingelised ning puudus võimalus teha sporti. Stressi maandamiseks sõin suurtes kogustes piimašokolaadi ja jäätist, mis ei mõjunud hästi ei minu tervisele ega kehakaalule. Meeldiva üllatusena avastasin, et üks õpetaja, kes töötas koolis, kus olin vabatahtlik, oli samuti vegetaarlane. Mäletan end talle ütlemas, et tahaksin koju tagasi jõudes hakata veganiks. Minu rõõm suurenes veelgi, kui sain teada, et ka tema soovis varsti veganiks hakata. Ajaks, mil 2005. aasta novembris Eestisse tagasi jõudsin, oli otsus tehtud. Parajasti olid mu perekonnal külas USAs elav täditütar ning tema ameeriklasest poiss-sõber, kes olid mõlemad juba mõned aastad veganid olnud. Tänu neile sain teada, et peale ahjukartulite ja tomatikastmes pasta on veganitel ka palju muid toiduvalikuid. Siinkohal tahaksin neid tänada: Karin ja Adam, ilma teie õunaburgerite ja tofukoogita ei oleks ma täna siin sellisena!
Nii nagu 2005. aastal, olen ka täna vegan eetilistel, keskkonnaga seotud ja tervislikel põhjustel. Minu jaoks ei olnud peale veganiks hakkamist enam mingit tagasiteed ega kahtlusi: juba üsna alguses tajusin, et tegemist on minu elu ilmselt parima valikuga ja olen ka täna selles veendunud.
Mis on sinu hinnangul selle kümne aasta jooksul veganluse osas Eestis muutunud?
Kuigi taban end sageli kurtmast, et veganmaailma poole on veel pikk tee minna, siis võrdlus tänase ja kümne aasta taguse ajaga Eestis näitab, et toimunud on suured ja olulised muutused ja seda mitmes omavahel seotud aspektis. Ühelt poolt – ollakse nüüd palju teadlikumad ja aktsepteerivamad: täna ei leia vast Eestist inimest, kes ei teaks, kes on taimetoitlane. Eesti väiksuse tõttu on igaühel kindlasti tuttav või tuttava tuttav, kes on vegan. Teisalt on teadlikkuse tõus käinud käsikäes järjest suureneva valikuvõimalusega veganitele nii poodides kui restoranides. Märgilise tähtsusega on tänaseks vähemalt kolme puhtalt vegan söögikoha tegutsemine Tallinnas. Kuigi mul on nende protsesside üle väga hea meel, siis samas ei ole ma kapitalismikriitikuna muidugi päriselt rahul sellega, kuidas kapitalism järjest enam omastab veganluse ja see on muutumas (kohati üsna elitaarseks) turunišiks. Kindlasti ei näe ma oma ideaalmaailmana sellist, kus iga McDonalds pakub ka veganmenüüd.
Muidugi on suur erinevus Tallinna ja teiste suuremate linnade ning väiksemate asulate kaubavaliku ja teadlikkuse vahel. Põlise tallinlasena olen ehk liiga ära hellitatud vegan toiduvalikutega ja pidanud väiksemates Eesti linnades ja eriti maakohtades ka aastal 2015 seisma silmitsi üsna kasina vegan toiduga.
Mitte just täiesti üllatuslikult (arvestades nende tihedaid sidemeid piima- ja lihatööstusega), kuid mõneti siiski, on seni veganluse aktsepteerimise seisukohast kõige tagurlikum valdkond Eesti toitumisteadus. Paraku lähtutakse endiselt vananenud toitumisalasest infost, toitumisteadlased ja arstid üldjuhul mitte ainult et ei toeta veganlust, vaid kuulutavad selle isegi tervisele ohtlikuks (näited sel teemal leiad siit, siit ja siit). Tagurlikud riiklikud toitumissoovitused tekivad olukorra, kus sellised olulised asutused nagu lasteaiad, koolid, haiglad jne ei saagi neis viibijatele (täis)taimset toitu pakkuda. Kindlasti takistavad need tegurid paljusid inimesi veganiks hakkamast: isegi kui tahaks, siis ollakse mures terviseriskide pärast.
Kuigi veganlus on tänases Eestis kaugel peavoolu heakskiidust, näen siiski rõõmuga, et see on aeglaselt, kuid järjekindlalt vaidlustamas kehtivaid toitumisalaseid ja eetilisi norme.
Mida positiivset on veganlus sinu jaoks kaasa toonud? Kas veganluse juures on sinu jaoks ka midagi keerulist olnud?
Ma ei mäleta enda puhul isegi alates veganluse esimestest päevadest mitte mingeid olulisi raskusi. Toiduvaliku mõttes oli juba tol ajal Eesti poodides saadaval tofu, sojasalatikaste ning mõned taimsed jogurtid. Pigem mäletan elevust, mida kogesin järk-järgult uusi vegantoite avastades. Üsna veganiks hakkamise algusajal avastasin, et on olemas toit nimega hummus. See tundus täiesti geniaalne leiutis ning sellest sai üks minu lemmikuid.
Tervise ja enesetunde osas mäletan veganiks hakates ühte seika: esimesed kaks nädalat vegantoidul olles tundsin, et toit, mida ma söön, on ehk liiga lahja. Kuid see tunne läks üsna kiiresti üle ning veel tükk aega peale veganiks hakkamist imestasin, et ka peale suure kõhutäie söömist ei ole kõhus liigset raskustunnet.
Toiduvalikust olid raskemad erinevad sotsiaalsed olukorrad, kus kogesin vahetevahel ebamugavust. Alates 2006. aastast läks elu sotsiaalses mõttes kergemaks, kuna avati esimene Eesti taimetoitlaste foorum veg.ee, kust leidsin mitmeid tänaseid sõpru ja mõttekaaslasi. Täna tunnen, et olen osa Eesti veganite ja loomaõiguslaste kogukonnast.
Sa oled palju reisinud. Kas mujal maailmas on lihtsam olla vegan?
Täiesti oleneb kohast. Siiski ütleksin julgesti, et võrreldes paljude või isegi enamiku riikidega, kus olen reisinud või pikemalt viibinud, on tänapäeval Eestis või siis vähemalt Tallinnas vegan olla väga lihtne ja mugav. Ka võrdlusi teiste riikidega teen linnaolustike põhjal. Paljudes Euroopa linnades on tänapäeval väga hea vegansöögikohtade valik. Hiljutised tööreisid Frankfurti, Lissaboni ja Prahasse olid selles osas väga meeldivad. Hiljuti viibisin seoses õpingutega mitu kuud Austraalias, Tallinnast umbes kaks korda väiksemas linnas. Vegantoodetest tundsin puudust sojakoorest, mida olen juba aastaid kokkamises kasutanud. Tundub, et austraallastel pole isegi selle toote lehmavarianti. Samuti tundsin seal puudust korralikust tumedast leivast. Supermarketi leivavalik oli üsna kasin ja pea kõik pakendatud leivad sisaldasid piimatooteid ja/või muna. Ühe pätsi korraliku lisaainetete seemneleiva hind algas viiest eurost. Üldiselt aga sain veganina hästi hakkama ja igatsen kõige rohkem linna ainsas veganrestoranis pakutavat vietnamipärast suppi nimega laksa, millest sai mu sealne lemmiktoit.
Soovitan vegan söögikohtade ja poodide leidmisel kasutada lehekülge happycow.net.
Sul on ka oma toidublogi veganmaailm.com. Räägi pisut selle saamisloost ja kontseptsioonist.
Üsna oma veganluse algusteel, juba kusagil 2005. aasta lõpust, hakkasin pidama vegan toidublogi (täna aadressil veganmaailm.com). Esialgu oli see blogi mõeldud vaid mu enda ning lähisugulaste ja sõprade tarbeks. Tahtsin endale ja neile dokumenteerida, et veganina ei pea ma millestki loobuma, vaid vastupidi, elan uskumatult kirevas ja maitsvas toidumaailmas, mida järk-järgult avastama õpin. Alguses oli blogi peamiselt ingliskeelne, kuna ma ei uskunud, et keegi Eestis selle vastu huvi tunneks – peale enda ei tundnud ma veel ühtegi teist veganit. Lisaks retseptidele moodustasid ühe osa minu blogist veganluse kohta esitatud korduma kippuvad küsimused. Kuna eesti keeles see materjal tollal veel puudus, siis kogusin kokku hulganisti ingliskeelseid KKK-sid veganluse eetika, tervise ja keskkonnaga seotud aspektide kohta ning tõlkisin need oma blogi jaoks eesti keelde. Tagasivaates võin öelda, et just selle tegevuse kaudu õppisin nii veganluse sisulist poolt kui ka argumentatsiooni, mis aitas mul oma valikuid teistele põhjendada.
Täna, kui vegan elustiili ja veganluse taga peituvate põhjuste kohta on juba ka eesti keeles hulganisti materjali, keskendub mu blogi vaid toidule. Kuna üheks minu hobiks on fotograafia ja eriti meeldib mulle toite pildistada, siis võimaldab blogi ühendada selle huvi kokandusega. Eriti viimasel ajal on aga mul kahjuks muude tegevuste kõrvalt jäänud liiga vähe aega kokata ja blogi pidada.
Millised on sinu lemmiktoidud? Ja milline näeb välja su tüüpiline menüü?
Minu toidueelistused on ka veganina elatud aja jooksul mõnevõrra muutunud. Siiski on jäänud mõned kindlad lemmikud, näiteks kartulisalat ja erinevad indiapärased karrid.
Tüüpilist menüüd on üsna raske välja tuua. Viimastel kuudel olen harjunud hommikut alustama suure smuutiga, mis koosneb blenderdatud külmutatud banaanidest, väiksest kogusest sojapiimast ja datlitest. Eelistan küllalt paksu smuutit, mis on üsnagi pehme jäätise konsistentsiga. Sellest smuutist on kuni lõunani kõht täis. Lõunaks söön tööl tavaliselt mõne võileiva või mingi muu kodust kaasavõetud toekama toidu, näiteks tatar juurviljadega või eelmisest õhtust järelejäänud karri riisiga.
Tunnen Eestis talvel ja kevadel puudust värsketest juur- ja puuviljadest. Lisaks kartulisalatile maitsevad mulle ka muud rikkalikud salatid erinevate juurviljade ja näiteks läätsede või kikerhernestega.
Magusast maitsevad erinevad toortordid ja jäätised. Restoran V kreemimuffinitest ei ütleks ka kunagi ära. Vahel ostan riisipiimast tehtud veganšokolaadi.
Üldiselt aga eelistan ja ka püüan promoda selliseid vegantoite ja toiduaineid, mis oleksid üsnagi kättesaadavad ja soodsad kõigile ning mitte kasutada (liigselt) kaugelt pärit, kalleid ja eksootilisi koostisosi. Tahaksin, et veganlus oleks kättesaadav ja taskukohane võimalikult paljudele inimestele, mitte mingi elitaarne elustiil, mida saavad järgida vaid vähesed privilegeeritud.
Mida soovitaksid algajale veganile?
Konkreetseid soovitusi anda on raske, teadmata, mis täpsemalt kellelegi veganiks hakkamise ja vegan olemise juures raskusi valmistab.
Tänapäeval veganiks hakkajatel on suur eelis: info veganluse kõikvõimalike erinevate aspektide kohta on laialdaselt kättesaadav, sh ka eesti keeles. Soovitan lugeda vegan.ee lehel olevaid materjale ja soovi korral kirjutada Eesti Vegan Seltsile, kes aitab leida vastused küsimustele, mida lehel ei leidu. Oma kogemusest võin öelda, et vaid infost sageli ei piisa, vaid on vaja ka emotsionaalset ja mitmesugust praktilist toetust, mis aitab tekitada tunde, et sa pole isoleeritud vastuvoolu ujuja või friik oma perekonna ja/või sõprade seas, vaid osa laiemast veganite kogukonnast. Näiteks pakub Vegan Selts praegu vegan väljakutse raames võimalust algajatele veganitele saada endale vegansõber – inimene, kellel on pikem veganiks olemise kogemus ja kes saab erinevates küsimustes nõustada ja miks mitte ka koos sinuga sisseoste tegema minna.
Sa annad Tallinna Ülikoolis loenguid feminismi-teemadel. Kas veganlus ja feminism on ka sinu jaoks kuidagi omavahel seotud?
Hoidsin pikalt feminismi ja veganlust – kahte minu elu ilmselt kõige enam mõjutanud mõttesuunda ja praktikat – lahus. Seda seni, kuni avastasin, et neist saab ja on üsnagi produktiivne koos mõelda ning et seda on ökofeministid (või õigemini selle suuna sees tegutsevad veganfeministid) juba aastakümneid teinud. Lugenud läbi selle mõttesuuna tähtteose, Carol Adamsi raamatu „Sexual Politics of Meat. A Feminist-Vegetarian Critical Theory” (1990), määratlesin end juba julgemalt veganfeministina. Adamsi ning teiste veganfeministlike teoreetikute keskseks ideeks on, et seksism ja spetsiesism (specisism) (jpt rõhumise vormid) toimivad sarnaste põhimõtete alusel. Patriarhaat soosib ja legitimeerib nii naiste kui ka loomade ekspluateerimist. Loomatööstus toimib kui patriarhaalne institutsioon, kus emasloomi järjepidevalt tiinestades kasutatakse süstemaatiliselt ära nende võimet saada järglasi ja imetada.
Jagan veganfeministide seisukohta, mille kohaselt on kõik rõhumisvormid omavahel tihedalt seotud ning väärkohtlemisest, ekspluateerimisest ning objektistamisest tuleb vabastada kõik olendid, vastasel juhul pole võimalik mitte ühegi olendi vabadus.
Seega, kui feministid püüdlevad naiste rõhumise lõpetamise ning soolise võrdõiguslikkuse poole inimühiskondades, siis peaks ka loomade õigused ja loomavabastus olema nende huviorbiidis. Samas aga lähtub peavoolu feministlik mõte endiselt tugevalt inimkeskusest. Olen koos kolleeg Dagmar Kasega viinud läbi uurimuse, mis keskendus Eesti feministide arusaamadele loomaõigusluse/veganluse ja feminismi seostest. See ilmub peagi ingliskeelsena teadusajakirjas Journal for Critical Animal Studies.
Ka sotsiaalne ebavõrdsus on sinu jaoks oluline temaatika. Kas ja kuidas aitab veganlus kaasa sotsiaalse ebavõrdsuse leevendamisele ühiskonnas?
Jah, kahtlemata on see minu jaoks oluline temaatika. Mitmed olulised tänapäeva feministlikud mõttesuunad ei keskendu enam ainult naistele, vaid huvituvad laiemalt sotsiaalsest ebavõrdsusest, lähtuvalt ideest, et naised (ja ka mehed) ei ole ühesugused, vaid paiknevad sotsiaalses hierarhias erinevatel positsioonidel, mis aitab tekkida ja jätkuda olukorral, kus mõnedel gruppidel on ühiskonnas rohkem võimalusi ja teistel vähem.
Näen selgeid seoseid loomade ekspluateerimise ja sotsiaalse ebavõrdsuse jätkumise vahel ning seda mitmes aspektis. See seostub küsimusega, kas veganlust peaks käsitlema kui vaid isiklikku valikut. Loomsete saaduste tootmine ja tarbimine mõjutab negatiivselt mitte ainult loomi, vaid ka inimesi, eriti just kõige vaesemaid ja haavatumaid gruppe, nagu ka keskkonda ja laiemalt kogu planeeti. Seetõttu arvan, et loomade kasutamine on laiem sotsiaalse õigluse küsimus.
Loomapidamine raiskab ja hävitab tohutul hulgal ressursse, mida saaks kasutada alatoidetud inimeste toitmiseks. Kuna lääneriikides, sealhulgas Euroopas, napib põllumaad, kasvatatakse arengumaades miljonitel hektaritel lääne põllumajandusloomadele sööta, kuigi maad saaks kasutada tõhusamalt. Põllu- ja karjamaade rajamiseks raiutakse maha vihmametsi ja sunnitakse põliselanikke oma kodukohtadest lahkuma. Samuti on loomatööstus üks olulisimaid kliimasoojenemise põhjustajaid, mis mõjutab esmajärjekorras just vaesemaid riike. Tapamajades tervisele ohtlikku ja kurnavat tööd tegevad inimesed on sageli just need, kes on kõige madalamal elujärjel.
Minu jaoks on kõnekas ka rahvatervist puudutav argument. Nimelt, tänapäeva intensiivfarmides peetakse loomi kulude kokkuhoiu eesmärgil väga kitsastes tingimustes tihedalt üksteise lähedal. Seeläbi tõuseb zoonootiliste haiguste leviku risk loomade hulgas ja osa haigusi võib üle kanduda ka inimestele. Kindlasti on kõik kuulnud linnu- või seagripist. Selleks, et halbades tingimustes elavate loomade tervist parandada, süstitakse neile paljudes suurfarmides rutiinselt profülaktikaks antibiootikume. See toob kaasa antibiootikumidele resistentsete bakterite tekke, mille tagajärjel ei toimi ravimid enam ka inimestel.
Sarnaseid seoseid võib välja tuua mitmeid, kuid mõte on selles, et kuna me jagame maakera ja selle piiratud ressursse, siis ei ole õiglane ega jätkusuutlik raisata neid teiste planeedil elavate olendite ja tulevaste põlvkondade arvelt ega seada ohtu inimeste tervist.
Need on faktid, millest enamus teadlik pole. Tahaksingi lähiajal rohkem tegeleda taoliste seoste väljatoomise ja selgitamisega, sest ka need võiksid olla mõjuvaks argumendiks veganluse kasuks. Kui mitte kõigile ei tundu loomaeetika, keskkonna või tervisega seotud argumendid veenvad, siis samas on raske leida inimest, kellele teiste inimeste heaolu korda ei lähe. Soovitan loomse toidu tarbimise ja sotsiaalse ebavõrdsuse seoste kohta lähemalt lugeda vegan.ee lehelt.
Palju huvitavaid retsepte leiad Kadri toidublogist veganmaailm.com.
Kadri Aavik on ka raamatu “Vegan. Hooliv ja maitsev elu” üks kaasautoritest.
Loe Kadri siinses blogis ilmunud postitust “Kas ja miks on vegantooted võrreldes loomsete toodetega tarbijale kallimad?“