Kadri Sikk on Eesti Vegan Seltsi juhatuse liige. Ta taust on Skandinaavia keeltes ja kultuurides ja ta on töötanud pikalt kolmandas sektoris. Kadri on viimase aasta töötanud seltsis arendusjuhina. Uurime temalt, mida ta jõudis aasta jooksul teha ja millised on tulevikuplaanid seltsiga.
Kuidas jõudsid veganluseni ja miks oled veganiks jäänud?
Sinna viis kulmineerivate sündmuste jada. Üks esimesi mõtteid, et midagi peab selles veganluses olema mõistlikku, andis mulle ilmselt Jennifer Nimmerfeldt, kelle videot Jõesaare veganskandaali ajal sattusin mõne aasta eest kuidagi nägema. Mõtlesin, et mõni inimene on juba nii noorelt nii äge ja argumenteeritud, ja olin natuke kade ka – selline oleksin isegi tahtnud olla temavanusena.
Läks mööda üks pool aastat ja mu vana kooliõde kavaldas mind juba suure sammu lähemale. Sattusime ühel sünnipäeval jutustama tervisetoodetest ja ütlesin, et tahan mahlapressi osta ega oska valida. Ta soovitas mul Facebooki vegangruppidest vaadata, äkki keegi on seal oma kogemusi jaganud. Läksin lugema, mida inimesed räägivad, ja ei saanudki enam minema. Nad teadsid midagi, mis tundus liiga loogiline ja õige, ja ma tahtsin ka rohkem teada saada.
Lõpuks mõtlesin strateegiliselt, et hea küll, veganlus on ainus loogiline valik ja kui ma tahan sellel rajal püsida, siis ma pean endale ise ajupesu tegema, et mitte tagasi langeda. Guugeldasin nimekirja 25 filmiga, mis puudutasid veganlust üht- või teistpidi, ja mõtlesin, et mul on rahulikult nüüd terve suvi aega vaadata neid ja liikuda valitud suunas. Vaatasin kahe päevaga ära viis filmi ja järjekordne vegan oligi sündinud. See toimuski veidi vähem kui kahe aasta eest. Tagasi vaadates käis ikka päris kiiresti ja lihtsalt, kui kord olin infole ligi juhatatud.
Miks jäänud olen? Ühele neist vaadatud filmidest, “Racing Extinction”, on Sia teinud tunnusloo, mille sõnum on better to light one candle than curse the darkness (pimeduse needmise asemel on parem süütada üks küünal). Tahan pigem olla ja jääda põlevaks küünlaks ka siis, kui minu ümber peaks olema palju pimedust. Ja küll ühel päeval saab kogu see pimedus ka minema peletatud.
Foto: Mirjam Rausberg
Pärast veganiks hakkamist tekkis sul kohe soov ka veganluse levikusse aktiivsemalt panustada. Sa liitusid Eesti Vegan Seltsiga ja peagi otsustasid töölt ära tulla ning hoopis seltsi arendamisele ennast pühenduda. See on paljude jaoks kindlasti julge ja ennekuulmatu samm. Millest tekkis selline otsus?
Ma olen noor inimene ja elan sõltumatut elu – millal siis veel võtta riske ja end proovile panna, kui mitte praegu? Olin varem Kodanikuühiskonna Sihtkapitalis töötades avardanud oma silmaringi kolmanda sektori toimimise kohta nii ulatuslikult, et mulle tundus loomuliku sammuna seltsi ridades teooria lõpuks praktikasse panna. Pealegi olen ma niiöelda growth junkie ja kõiksugu väljakutsed motiveerivad mind, andke ainult kõige keerulisem ette! Veganmaailma jõudmisest raskemat väljakutset ma pole veel leidnud, nii et see oli suur kingitus, et Eestis on Eesti Vegan Selts, millega sain kohe liituda ja pihta hakata.
Seltsis oled aktiivsemalt tegutsenud umbes aasta aega. Mida oled jõudnud selle aasta jooksul ära teha? Milliste saavutuste üle on sul eriliselt hea meel?
Olen olnud juhatuse liige ja vedanud ühtlasi meie esimest pikemat rahastatud projekti, et muuta selts vabatahtlikust huvikaitseorganisatsiooniks. Selle projekti jooksul on toimunud uskumatult palju asju, mille üle mul on väga hea meel. Võib-olla tõstaksin siis esile kolm suuremat, millega enim rahul olen:
- Meil on toimiv koostöö meditsiinisektoriga. See, et teeme täna nii Eestis kui rahvusvaheliselt arstide ja meditsiinitöötajatega dialoogis ühisüritusi, et perearstikeskused tellivad meilt külastajatele jagamiseks taimse toitumise kohta infomaterjale ja et arstid ning toitumiseksperdid, sealhulgas Eesti toitumissoovituste töörühma liikmed soovitavad vegan.ee lehte hea allikana veganluse osas, on enam kui ma oleksin aasta eest osanud unistadagi. Selle usalduse eest olen ääretult tänulik ning kindlasti tahan, et selts püsiks selle usaldusega seatud ootuste kõrgusel.
- Lasteaedades võib pakkuda vegantoitu. Mäletan, et kui käisin umbes aasta eest sotsiaalministeeriumiga esimest korda kohtumas haridusasutustes pakutava toidu küsimuses, siis sealt tulin küll ära mõnusalt märja selja ja vähese lootusega, et ametkondade ustest meid keegi oma jutuga edaspidigi sisse laseks. Aasta hiljem ei saa veel ilmselt öelda, et meid ilmtingimata väga soojalt vastu oleks hakatud võtma, aga ära kuulatakse küll rohkem ja oleme igal juhul hakanud koostöös ühiste seisukohtadeni jõudma. Nagu näiteks vegan lasteaiamenüüde küsimuses, milles oleme sotsiaalministeeriumi, Tervise Arengu Instituudi ja Terviseametiga suheldes kokku leppinud, et täisväärtuslikku vegantoitu võib lasteaias pakkuda. Ja kuigi pisikesi veganeid on täna veel hulgaliselt vähem kui suuri, teeb mu südame väga rõõmsaks teadmine, et Eesti peredes kasvavad juba lapsed, kes pole kunagi pidanud loomi sööma, nii nagu ma sooviksin, et minulgi oleks olnud võimalust.
- Selts on professionaliseerunud. Oleme osalenud mitmes arenguprogrammis ja õppinud parimatelt vabaühingute ekspertidelt, kuidas organisatsiooni arendada. Me pole muidugi küpsed, aga ma tunnen, et olen aastaga andnud tasemel panuse organisatsiooni arengusse ja ehitanud edasi sellele tugevale vundamendile, mis enne minu tulekut oli juba laotud. Just tänu sellele on olnud mulle suureks naudinguks oma teadmiste ja oskustega kaasa lüüa ja tunda oma osa selles sünergeetilises jõus, millega oleme asju ajanud.
Need saavutused pole muidugi minu töö üksinda, need on sündinud tänu sellele kollektiivile, kes täna Eesti Vegan Seltsis toimetab, mis on kindlasti üks parimaid, mille hulka mul on olnud võimalust kuuluda.
Ühe uuendusena tõid sisse huvikaitse suuna. Selgita meie lugejatele lähemalt, et mida see õigupoolest tähendab ning milleks see on hea.
Seltsi võib täna tõepoolest huvikaitseorganisatsiooniks kutsuda ja raske on üle hinnata, kuivõrd suur asi see on, et vegankogukonnal on Eestis olemas niivõrd tugev veganite huvide eest seisev organisatsioon.
Meie eesmärk on muuta veganlusse jõudmine ja jäämine Eestis lihtsaks. Jõudmise poolelt aitab lisaks meie kohalikule tegevusele tugevasti kaasa ka kõik muu, mis maailmas toimub – oleme ju ingliskeelse kogukonna osa ja veganluses toimuv jõuab kiiresti ka meieni. Aga mis puudutab veganlusse jäämist, siis selleks ongi vajalik tegeleda huvikaitsega ehk sellega, et veganvalikute tegemine oleks võimalik absoluutselt igal pool ja igal ajal. Tihti jääme veganitena just avalikus sektoris hätta – haiglates, haridusasutustes, arsti juures jne – ja see olukord peab muutuma. Organiseeritult ehk seltsina tegutsedes on meil võimalused seda muutust kiiremini ellu viia, kui meil oleks üksikisikutena. Juba need näited möödunud aastaga saavutatust, mis ennist välja tõin, näitavad, kui kiiresti on muutused võimalikud, kui neid veab eest tugev organisatsioon.
Mul on hea meel selle üle, et oleme käivitanud õigusnõustamise teenuse, et nõustada inimesi, kes tahavad teha veganvalikuid, kuid kelle teel on selleks ühel või teisel põhjusel takistused. Diskrimineerimist esineb ja palju, selles osas peame kindlasti kõik rohkem enda õiguste eest seisma ja kui vähegi võimalik, jääma veganlusele kindlaks ka keerulistes situatsioonides. Eriti rõõmus olen selle üle, et õigusnõustamist pakub endine võrdõigusvolinik jurist Mari-Liis Sepper, kellest pädevamat inimest veganitele võrdse kohtlemise osas nõu andma pole ilmselt terves vabariigis.
Et huvikaitset teha tasemel, on vaja võimekaid inimesi, ja täna tegutsevad seltsis minu hinnangul parimad loomaõiguste, taimetoitluse, võrdse kohtlemise ja vabakonna asjatundjad. See aitab veganlusel Eestis kindlasti oluliselt kiiremini kanda kinnitada, kui ta seda ilma seltsita teeks.
Oled aasta jooksul tegelenud ka pideva enesetäiendamise ja lugemisega, tutvunud erinevate loomaõigusteooriate, lähenemiste ja meetoditega. Milline lähenemine on sulle seni kõige enam sümpatiseerinud ja miks?
Olgugi et olin enne seltsis tööd alustamist juba päris isuga loomaõigustesse kaevunud ja käinud Luxembourgis toimuval iga-aastasel loomaõiguste konverentsilgi, poleks ma osanud arvata, kuivõrd erinevad lähenemised ja strateegiad selles valdkonnas on võimalikud. Enim on mind tõuganud tagant ebamugavustunne, mida valjemad või ehk seni rohkem esindatud koolkonnad minus on tekitanud.
Minu jaoks ei ole loogiline rääkida muust kui veganlusest, näiteks kutsudes üles tarbima loomi “eetilisemalt” või võideldes mingite üksikute liikide ekspluateerimisest vabanemise eest maailmas, kus pea kõikjal meie ümber ekspluateeritakse lugematult liike. Inimestele pole mugav kuulda veganlusest, see on selge, aga mõistmatusega vastamisi seismisest oleks minu jaoks hullem olla keegi teine, kui ma olen, ja esindada mingit seisukohta, mis pole tõde, milles elan. Selles osas pole ma nõus kompromisse tegema ja minu arust oleks see ka ebaaus teiste inimeste suhtes. Autentsus on minu jaoks veganluse lahutamatu osa, vägivallatu elamise ja võrdsuse eeldus.
Loomaõigustest rääkides pean end seega abolitsionistiks ehk et näen loomade ekspluateerimise lõpetamiseks kõige tõhusama meetodina inimeste rahumeelset harimist, edastades selget vegansõnumit. Soovitan vaadata Gary Francione’i käsitlust abolitsionismist. Pean tunnistama, et ta ei ole minu arust kõige sümpaatsem kõneleja, aga tema mõttekäigud on väga selged. Abolitsionistliku lähenemise headeks näideteks on mitmed tuntud veganluse eestkõnelejad nagu näiteks Earthling Ed ja James Aspey ning fantastiline Go Vegan Worldi kampaania Iiri- ja Inglismaal.
Teiseks pean oluliseks intersektsionaalset lähenemist, mis vaatleb erinevaid rõhumisvormi kattuvatena. Selle järgi saame praegust äärmiselt ebavõrdset ja vägivaldset võimustrutktuuri lõhustada, kui muudame oma liikumise võimalikult kaasavaks erinevate inimeste jaoks, toetades teiste ebavõrdsuse käes kannatavate gruppide püüdlusi võrdsuse saavutamiseks ning samuti harides teisi inimesi loomade kui järjekordsete rõhutud gruppide olukorra kohta.
Väga lihtsustatult öeldes on intersektsionaalse käsitluse järgi erinevate gruppide rõhumisel üks ja sama juur. Mis erinevad, on selle avaldumisvormid ja kannatajad. Selles osas on olnud kõige silmiavavamad Carlo J. Adamsi raamat “The Sexual Politics of Meat”, mis toob paralleli sugude- ja liikidevahelise rõhumise vahele, ning Aph ja Sil Ko “Aphro-ism”, mis räägib nahavärvi tõttu diskrimineerimise ja spetsiesismi seostest. Kui lugeda ei viitsi, siis mõnus kuulamine on ka pro-intersektsionaalne Vegan Warrior Princess Attack podcast.
Tunnen, et mul on veel palju õppida, et saada teadlikumaks, kuidas ma tahtmatult jätkuvalt panustan erinevate gruppide rõhumise alalhoidmisesse. See on üks pikk ja ebamugav teekond, aga minu jaoks seda väärt.
Millised on tulevikuplaanid seltsis? Millega tahaksid jätkata, millele rohkem tähelepanu pöörata? Millised ootused ja lootused Eesti ühiskonnale on sul veganluse osas lähiaastatel? Milliseid arenguid sooviksid näha?
Oleme võtnud omale üheks strateegiliseks eesmärgiks, et selts on Eestis laia partnervõrgustikuga tugev valdkonna eeskõneleja. Sellele tahaksin enda tegemistega keskenduda enim, sest olen juba näinud, kui palju see kiirendab süsteemseid muutusi ühiskonnas.
Ma tahan kindlasti oma eluajal näha ja kogeda uut reaalsust, kus loomadest ei mõelda kui tarbimisobjektidest. Veganmaailm peab tulema ja ma tahaksin, et Eesti oleks üks nendest riikidest, kes seda muutust eest veab. Et Eesti muutuks veganmaailmas kvaliteetseks brändiks, millelt eeskuju võtta. Selline kujutelm mõjub mulle värskendava tuuleiilina – tahan näha, kuidas maailmas hakkavad toimuna väärtuspõhised muutused suurema avatuse ja vabaduse suunas kõigi olendite jaoks. Kui me ka neid muutuseid veel piisavalt suurelt ei näe, siis ma usun täielikult, et need on juba toimumas, ja ootan põnevusega, mida tulevad aastad toovad.
Küsis: Ireene Viktor
Loe intervjuusid ka teiste juhatuse liikmetega: Kadri Aavik ja Ireene Viktor.