Max I. Muru
Järg artiklile Veganaktivism kui neurotüüpsete pärusmaa. Järgnev on ühe neuroloogilise mitmekesisusega vegani arvamus isiklike kogemuste ja eri neuroloogilise mitmekesisusega veganitega peetud vestluste põhjal.
Mitte-veganitele meeldib tihti tuua marginaliseeritud inimeste raskusi vabanduseks, miks veganlus on problemaatiline või miks nemad ei saa hakata veganiks, isegi kui nad ühtegi marginaliseeritud gruppi ei kuulu. Nii on veganliikumist ja veganeid tihti kutsutud suutmissurvelisteks, süüdistades meid empaatia puudumises ja privileegipimeduses. „Kõik ei saa olla veganid!“ kostub ühelt poolt ja „kõik saavad olla veganid!“ teiselt poolt. Aga mis on tegelik tõde? Miks ei saaks kõik neuroloogilise mitmekesisusega inimesed olla veganid?
Enim kasutatavad argumendid, miks veganlus on suutmissurveline neuroloogilise mitmekesisusega inimeste vastu, mainivad sensoorseid probleeme, mis võivad toidulauda suuresti piirata. Samuti tuuakse välja, et paljudel neuroloogilise mitmekesisusega inimestel on raskusi täidesaatvate funktsioonidega, mis mitte ainult ei häiri igapäevaelu üldiselt, vaid takistab ka toidu valmistamist. Tervislikkuse aspektist tuuakse välja vajadust tarbida ravimeid või saada teatud toitaineid loomsest toidust, mis on oluline enda igapäevaste probleemide vähendamiseks. Veganluse moraalsest poolest rääkimine ajab samuti inimesi igal juhul endast välja, olgu nad neurotüüpsed või neuroloogilise mitmekesisusega.
Kuna on palju neid, kes ei usu, et neurodiversiteet on päriselt olemas, kes arvavad, et neuroloogilise mitmekesisusega inimesed on laisad ja vaid teesklevad sekelduste vältimiseks või et neid saab „normaalseteks“ muuta või lausa peksta, siis tekitavad ka meie erinevusega kaasnevad probleemid mõistmatust. Näiteks ei mõista neurotüüpilised inimesed meie sensoorseid raskusi. Sensoorsed probleemid võivad seotud olla ühe, mitme või isegi kõigi meeltega: nägemine, kompimine, haistmine, kuulmine ja maitsmine. Kuigi sensoorne ülekoormatus võib tekitada lausa valu, suhtutakse sellesse halvustavalt. Söömisega seotud sensoorsete probleemidega indiviide kutsutakse pirtsakateks ja keerulisteks. Raskusi võivad tekitada nii toidu tekstuur kui ka maitse. Selle tõttu on antud probleemiga inimestel omad niinimetatud turvalised toidud, mida alati suudetakse süüa, mida vahel süüakse iga päev lausa nädalaid järjest. Paljude inimeste turvalised toidud sisaldavad piimatooteid, muna või liha. Väga levinud turvaline toit on näiteks kananagitsad. Uute roogade ja taimsete alternatiivide katsetamine võib tekitada paanikat ja valu. Selle tõttu võib veganiks hakkamise ootus tunduda eriti julm. Siiski on meil kõigil vastutus oma planeedi ja teiste ees, keda meie valikud negatiivselt mõjutavad. Paljud neuroloogilise mitmekesisusega inimesed on katsetamise käigus suutnud enda toiduvalikut laiendada, pidades silmas, millised maitsed ja tekstuurid neile enim meeldivad. Õnneks on tulnud saadavale palju rohkem veganalternatiive, mis isegi tekstuuri poolest võivad igaühe ära lollitada. Ei ole suutmissurveline eeldada, et iga inimene annaks endast kõik, vähendamaks enda tekitatavat kahju loomadele ja planeedile, eriti kui võrdluseks võtta valu ja piin, mida loomad iga päev loomatööstuses kannatavad. Kui aga tõesti ei ole mitte kuidagi võimalik loobuda teatud turvalistest toitudest, tuleks seda kohelda kui vältimatut vajadust, mitte naudingut. See vältimatu vajadus ei tähenda ka, et ei tohiks proovida üldse mitte üheski eluvaldkonnas olla rohkem vegan. Veganlus ei ole üksnes dieet, vaid mõjutab kõiki meie valikuid, riietest hobideni.
Täidesaatva funktsiooni (ingl executive function) häiritus on üks levinumaid probleeme neuroloogiliste mitmekesisustega inimeste eludes. Täidesaatval funktsioonil on mõne teooria järgi kaheksa tahku, mis mõjutavad enesekontrolli, enesejälgimist, emotsioonide kontrolli, paindlikkust, korrashoidu, töömälu, tegevuste ning aja planeerimist ja ülesannete sooritamist. Veganiks hakkamist võivad mõjutada neist enamus. Vähese enesekontrolli puhul on vahel raske mitte käituda impulsiivselt: kulutada palju raha või tarbida loomset. Kui on probleeme paindlikkusega, võib veganiks hakkamine tunduda liiga suure muudatusena, millega on võimatu kohaneda. Mäluprobleemide tõttu on aga raske meeles hoida koostisosade kontrollimist või vahel võib isegi ununeda, et paljud tooted ei ole täistaimsed. Kõige enam kriitikat saab ülesannete sooritamise häiritus, mis tegelikult oleneb kõikide teiste täidesaatva funktsiooni osade toimimisest. Tavalisele inimesele võib see tunduda kui laiskus ent meie jaoks on tegemist tõsise, vahel ületamatu probleemiga. Selle häirituse korral võib olla võimatu isegi pesta hambaid või teha voodit üles, rääkimata siis raskematest tegevustest, nagu toidu valmistamine. Tundub veider, kuidas inimestel, kes muidu võivad näida füüsiliselt suutelised, on nii väikeste asjadega raskusi, aga selles hetkes olles võib hammaste pesu osutuda täpselt sama keeruliseks ülesandeks kui kosmoseraketi ehitamine. Kõik need eelnimetatud oskused on aga vajalikud, et elus hakkama saada, mistõttu me neid ka pidevalt harjutame. Mõnel päeval on raskem, mõnel päeval lihtsam. Kuigi paljudele tundub, et vegantoitumine on keerulisem kui segatoitumine, mistõttu tihti heitutakse isegi enne proovimist, siis tegelikult see nii ei ole. Ka loomsete roogade valmistamine eeldab ettevalmistust ja oskust. Tänapäeval on müügil ka palju taimseid valmistoite ja külmutatud tooteid. Kui söömisega ei ole sensoorseid probleeme, saab sügavkülma täis laduda veganpelmeene ja köögiviljasegusid, friikartuleid ja muud, mis isegi ei maksa rohkem. Samuti saab võimalusel parematel päevadel ette valmistada suure koguse sööki ja seda siis külmutada või muud moodi säilitada, et hiljem oleks lihtne võtta. Peamine on anda endast parim, et tarbida kõige eetilisemal viisil, selle asemel, et alla anda ja üldse mitte proovida, mitte ühelgi viisil.
Nii nagu kõikide terviseprobleemide puhul, muututakse ka neuroloogilisest mitmekesisusest rääkides kohe toiduekspertideks. Oleme kuulnud igasuguseid teooriaid, mida me peaksime tarbima, et oma häiretest lahti saada või sümptomeid vähendada. Eriti ebameeldiv on see veel siis, kui sealjuures halvustatakse meile vajaminevat ravi. Justnimelt psüühikahäirete raviks või leevendamiseks kasutatavad ravimid on eriti stigmatiseeritud. Keegi ei kahtle, et peavalu korral võiks võtta valuvaigistit, aga seevastu kuuleb liigagi palju arvamusi, kuidas stimulante liigselt välja kirjutatakse ning kuidas antidepressandid teevad enesetunde hoopis halvemaks. Muidugi sisaldab enamus neist preparaatidest ka želatiini või laktoosi, mistõttu isegi teised veganid võivad hädavajalike ravimite võtmist halvustada. Sellest ei tasu aga heituda. Ka Eesti Vegan Seltsi lehekülg ütleb, et vegan püüab loomsest loobuda võimaluste ja teostatavuse piires. Želatiini või laktoosi sisaldavate eluks vajalike ravimite tarvitamine ei tee meist mitte-veganit. On omaette suutmissurveline, et ravimite tootmisel ei võeta arvesse näiteks allergiatest või maailmavaatest tulenevaid vajadusi, sisuliselt sundides meid tarbima midagi, mille vastu me kogu hingest oleme, sest muidu oleks elu äärmiselt raske või võimatu.
Aga milliseid toite meil enamasti soovitatakse tarbida, et ravida oma häireid? Kõige levinumad on soovitused, mis keskenduvad vitamiinide, mineraalide ja oomega-3 rasvhappe söömisele läbi loomse toidu, justkui neid poleks võimalik tableti kujul võtta või taimedest omandada. Autistidele soovitatakse keto-dieeti käitumise „parandamiseks“. Aktiivsus-tähelepanuhäirega (ATH) inimesed muidugi peaksid palju kala sööma, et vähendada oma sümptomeid lausa poole võrra! Obsessiiv-kompulsiivse häirega (OKH) inimesed peaksid palju liha tarbima, et soodustada serotoniini tootmist. Depressiooni vastu on soovitatud isegi täiesti karnivoorset dieeti. No üldiselt liha, muna, piim, kala, liha, muna, piim, kala, jogurt, piim, kanaliha, loomaliha, muna… Sest loomsed võetused on lahenduseks kõigele. Ja palju loomset tarbivad inimesed on õnnelikud ja terved. Aga ei ole nii. Kõike seda, mida loomad saavad taimedest, võivad ka neuroloogilise mitmekesisusega inimesed saada taimedest. On isegi leitud, et veganid on õnnelikumad inimesed, millega ka isiklikult nõustuda saan. Meil on palju raskusi siin elus, aga me ei ole lapsed, et meile peaks tulema seletama ning õpetama, millised toidud on pähh ja millised on hästi head.
Ka moraali ja eetikasse puutuvas nähakse neuroloogilise mitmekesisusega inimesi, kas lastena või siis halbade inimestena. Muidugi on levinud müüt, et autistidel ei ole empaatiat, et ATH-ga inimesed on vägivaldsed, et oleme agressiivsed. Meid kutsutakse imelikeks, jubedateks, meie erinevusi demoniseeritakse. Kui keegi käitub teistega halvasti ja hoolimatult, lajatatakse kohe autismi, ATH või muu neurodiversiteedi diagnoosiga. Mitte, et meid välja vabandada, vaid kuna ühiskond näebki meid hoolimatute, õelate, halbade inimestena. Tänapäeva teraapia eesmärk on samuti suuresti õpetada meile, kuidas käituda neurotüüpilisemalt, et mitte tekitada „normaalsetele“ inimestele ebamugavust. Teisalt näevad paljud meis vaid eluaegseid lapsi. Nii või teisiti – mis mõtet on rääkida veganluse eetilisest poolest inimestega, kes ühtede silmis on kriminaalid, teiste jaoks aga nii lapsikud ja saamatud, et ei tohiks enda eest selliseid valikuid teha? Neuroloogilise mitmekesisusega inimestel on aga tegelikult tugevad moraalsed kompassid. Olen kohanud rohkem autiste, kes tunnevad, et nad on üle-empaatilised, kui selliseid, kellel empaatiaga on raskusi. Samuti leiti hiljutises uuringus, et autistid teevad „normaalsetest“ inimestest suurema tõenäosusega eetilisi otsuseid isegi siis, kui ebaeetiliste otsuste tegemisel saaksid nad tulu ning keegi ei saaks sellest teada. Muidugi sõnastati seda aga nii, et autistid on oma veendumustes liiga paindumatud. ATH-ga inimeste osakaal vanglates on küll suur, kuid selle põhjuseks on lihtsalt asjaolu, et ühiskond on ATH-ga inimesi alt vedanud juba lapsepõlvest saati, tagamata piisavat tuge ja abi. Enamus ATH-ga inimeste sooritatud vägivaldsetest kuritegudest on reaktiivsed ehk tegemist on provotseeritud vägivallaga, samas kui proaktiivset vägivalda esineb vähem kui neurotüüpiliste vangide puhul. OKH-ga inimesi iseloomustab aga tihti pidev muretsemine selle üle, kas ollakse piisavalt eetilised ja moraalsed inimesed. Bipolaarse häirega inimeste puhul on leitud, et seistes silmitsi moraalsete dilemmadega, mis nõuavad otsuste tagajärgede kaalumist, kasutavad nad enim utilitaarset otsustusvõimet, samas kui neurotüüpilised kasutavad rohkem deontoloogilist lähenemist. Ühesõnaga on erinevate neuroloogiliste mitmekesisustega inimesed võimelised mõistma moraalseid teemasid ja tegema eetilisi valikuid teadlikult ja targalt. Me ei ole agressiivsed, empaatiavõimetud ega isekad. Meie erinevused ei tee meist halbu või ebamoraalseid inimesi. Samuti ei ole me lapsed, keda peaks kaitsma moraalsete valikute tegemise eest.
Meie ühiskond võib olla neuroloogilise mitmekesisusega inimestele keeruline ja segadust tekitav. Paljud meie raskused tulenevad teiste inimeste mõistmatusest ning vahel heatahtlikust, vahel pahatahtlikust suutmissurvest. Küll aga ei vaja me kaitset veganite eest. Ka meil on õigus kriitiliselt mõelda enda mõjule meie planeedile ning teistele elusolenditele ja selle põhjal teha otsuseid oma elustiili kohta. Ka meil on kohustus olla head ja teistega arvestavad kodanikud planeedil Maal. Raskuste esinemine ei tähenda, et eetilisem eluviis ei oleks võimalik. Ka „normaalne“ inimene võib tunda, et veganiks olemine on liiga keeruline, erivajadustega inimestel lisandub sellele keerukusele veel mitu tasandit. Küll aga liigub meie ühiskond aktsepteerivama ja taimsema maailma poole, mistõttu isegi kui enamus veel ei nõustu, et kõik inimesed saavad olla veganid, siis optimist minus tunneb, et varsti on see võimalik.