Novembrikuu jooksul on toimunud organisatsioonide Eesti Vegan Selts, Loomade Nimel ja Loomuse korraldatud Vegan väljakutse, kus osalejad proovivad kuu aega vegantoitumist. Väljakutses osales ka Jaanika, kes peab blogi In love in Ljubljana. Jaanika elab Sloveenia väikekülas koos abikaasa ja kolme lapsega. Nad armastavad üle kõige loomi ja nende kodus on kolm tänavalt päästetud kassi ja kollikoer Lasse. Hetkel on Jaanika aastase pojaga kodune, tegeleb maalimise ja fotograafiaga. Uurime, kuidas Jaanikal väljakutse möödus.
Kuidas kuulsid Vegan väljakutsest ja miks otsustasid sellega liituda?
Vegan väljakutsest sain teada Facebooki kaudu ja kuigi ma ei mäleta, kas seda jagas mu sõber või nägin üleskutset Jah, see on vegan! grupist, siis tean, et liitusin ning jagasin ka teadet edasi. Leitud väljakutse oli täpselt õige hetk hakata 100% veganiks, sest ma olin juba mõnda aega otsinud piisavat põhjust seda teha, mis tähendab, et otsus tuli tol hetkel kergelt.
Kuidas on väljakutse möödunud? Kas on olnud ka midagi üllatavat? Kas on olnud midagi keerulist?
Peale minu liitus väljakutsega ka mu abikaasa, ja tegelikult see oli hädavajalik, et leida endas püsivus ja samas teada, et mu seljatagune on alati kaetud (loe: Jaanika, ei, me ei lähe pitsat sööma). Esimesel väljakutse päeval olin lõunaks ennast pooleks töötanud – tegin eraldi süüa endale ja kaasale ning lastele. Seadsin kõrge sihi pakkuda kõigile täisväärtuslikku söögikorda, mis minu jaoks lõppes sellega, et istusin tuima näoga põrandal, sest olin põhimõtteliselt hommikust kuni lõunani köögis rassinud. Edaspidi võtsin rahulikumalt ja valmistasin meile veganmenüü varakult ette või jagasime portsjonid mitme toidukorra peale.
Kui midagi üllatas, siis kõige rohkem see, KUI lihtne on vegan olla. Jah, kui ajada taga eksootilisi maitseaineid või pulbreid või spetsiifilisi vegan valmistoite, võib keerulisem olla. Samas enamik ausaid ja puhtaid taimseid toiduaineid on poeriiulid kenasti täis – mine ainult ja vali. Raskeks kujunes meil olukord, kus abikaasa ei olnud veganiks hakkamisel ettevalmistanud. Nagu ma juba ütlesin, siis olin mõnda aega tahtnud loobuda loomsest, mis tähendas, et olin saanud piisavalt informatisooni, kuidas toituda, mida osta, milliseid vitamiine juurde võtta. Leidsin end olukorrast, kus pidin talle igapäevaselt meelde tuletama ning ma olin vaimselt üsna väsinud sellest, mis seal salata. Aga mul on ikkagi tohutult hea meel, et ta liitus, üksinda oleks see veelgi raskemaks kujunenud.
Kuidas pere ja sõbrad on suhtunud sellesse, et osaled väljakutses?
Abikaasa pere, kes elab meile väga lähedal, ei tea, et oleme nüüd kuuks ajaks veganid. Põhimõtteliselt nad on inimesed, kelle mõistes on kõik loomne toit hädavajalik ja nende söödud loomne kogus ületab isegi tavalise eestlase mõistes igasugused piirid. Ebameeldivuste vältimiseks me ei puudutanud vegan.eemat. Sõpradega suheldes olen tundnud murenooti ja samas mõistan neid suurepäraselt – ka minu jaoks oli aastaid tagasi vegantoitumine ekstreemne. Seda suuresti põhjusel, et ma ei teanud sellest midagi. Üritan neile sõbralikul viisil põhjendada enda valikuid ja samas rääkida taimse toidu kasuteguritest. Mis ei tähenda küll, et olen pääsenud “ka taimedel on tunded” naljadest.
Kas väljakutse jooksul on sul juba välja kujunenud lemmikuid vegantoite ja -tooteid?
Mina ja abikaasa alustasime Sandra Vungi taimsete burgerite jumaldamisega ning sealt siirdusime edasi Taimse Teisipäeva karri juurde. Lisaks on meie suureks ahvatluseks ka läätse ja sibula leivamääre. Igatahes kõik, millest annab keerata kokku üks mahlane värskete köögiviljade ja salatiga burger või wrapp, see on just meile. Mul on raske uskuda, et seda kirjutan, aga oleme suutnud loobuda loomsest koorest ning pastasse lisame Sandra Vungi päevalilleseemne koort, mis viib keele alla koos praetud šampinjonide ja päikesekuivatatud tomatitega. Ma võiksin siinkohal pikalt jätkata, sest siiani pole meie teele sattunud ükski taimne roog, mis ei viiks keele alla.
Kas oled juba mõelnud, mis saab peale väljakutset? Kas jätkad veganlusega?
Kas jätkata veganina või mitte, on küsimus, mis painab mind tihti. Ma tean, et Igor sooviks süüa teatud loomseid toite nagu mereande, kuigi ta on kinnitanud, et enamik taimseid toite on pakkunud talle piisavalt energiat, täitnud meeldivalt kõhu, maitsenud väga hästi. Mis minusse puutub, siis mentaliteedilt olen 100% vegan ja mul on raske ette kujutada, et valin pigem mugava loomse kõhutäite, kui mõtlen sellele, mida peavad loomad läbi elama minu mugavuse tõttu. Ehk siis isegi, kui igatsen teatuid loomseid toite, siis ma ei suuda end seada esikohale kõikidest teistest liikidest ainult sel põhjusel, et ma saan seda teha. Lõpliku vastuse teen ilmselt koos arstiga, sest peatselt lähen tervisekontrolli, kus tehakse ka põhjalik veretest.
Küsis: Ireene Viktor