Autor: Ireene Viktor
Artikkel ilmus esmakordselt ERRi arvamusportaalis 21.11.2018.
ETV 13. novembri saates “Suud puhtaks” pidi arutlusel olema veganlus. Paraku veganlusest saates ei räägitud. Tegelikult ei tule viimastest aastatest meelde ühtegi tele- või raadiosaadet, kus oleks veganlusest räägitud. Küll aga saavad pidevat tähelepanu õõv ja paanika vegantoitumisest ja selle tervisemõjudest. See on üks viise, kuidas teema veganluselt kõrvale juhtida.
Ilmselt on nii mõnigi lugeja juba segaduses. Mis mõttes vegantoitumisest rääkimine pole veganlusest rääkimine? Kuna toidul ja toitumisel on meie elus suur roll, siis jääbki tihti mulje, et veganluse eesmärk on taimne toitumine. Loomasõbralike söömisharjumuste kujundamine on tõepoolest üks praktiline osa veganlusest. Kuid veganlus ei ole dieet.
Veganlus on maailmavaade ja sotsiaalse õigluse liikumine, mille kohaselt loomad ei kuulu inimestele kasutamiseks. Veganluse eesmärk on loomade tapmise, ebaõiglase kohtlemise ja kasutamise lõpetamine ning loomadele põhiõiguste tagamine: õigus elule, vabadusele, kehalisele puutumatusele ja õiglasele kohtlemisele.
Veganlus lähtub mõistmisest, et sarnaselt inimestele on ka teised loomad tundevõimelised olendid. Nad tunnevad valu, hirmu, rõõmu ja naudinguid, nad on ümbritsevast teadlikud, neil on soov elada ning kannatusi vältida. Seda kinnitab teadus ja seda teab igaüks, kes on kodu mõne lemmikloomaga jaganud.
Just need jooned on põhjus, miks peame inimeste tapmist ja ekspluateerimist valeks. Ükskõik, milliseid muid omadusi meil on või ei ole, ükskõik, kui oskuslik või intelligentne keegi on, see ei oma tähtsust – just tundevõimelisus on põhjus, miks inimelu kaitseme.
Veganluse seisukohalt pole inimliigist erinevasse liiki kuuluvate tundevõimeliste indiviidide tapmine ja kasutamine põhjendatud, kui see ei ole ellujäämiseks vajalik.
See on veganluse tuum, kuid veganlus kui sotsiaalse õigluse küsimus ei ole veel laiemasse diskussiooni jõudnud. Selle asemel toimuvad lõputud terviseteemalised arutelud arstidega, justkui oleks veganlus diagnoos, mis vajaks pidevat lahkamist.
Kui keegi otsustab loomi ekspluateerivast süsteemist välja astuda, siis ei pea seadma samme arstikabineti ukse taha. Samamoodi nagu ei pea oma veendumuse pärast arstikabinetti külastama feminist, rassismi vastu võitleja või mõne muu sotsiaalse õigluse liikumise esindaja.
Vegantoitumise puhul on oluline vaid üks küsimus: kui inimene soovib oma veendumuse kohaselt veganina elada ning selle raames loomade toiduks kasutamisest loobuda, siis kas see on võimalik? Vastus on jah. Seda kinnitavad maailma suurimad tervise- ja toitumisorganisatsioonid ja paljud riiklikud toitumissoovitused ning seda tõestavad ka miljonid veganitena elavad inimesed üle maailma. Sellest peaks piisama, et edasi liikuda ning lõpetada taimse toitumise teemal paanika külvamine.
Me ei saa jätta arutelu pelgalt toitumisviisi tasandile, sest see lükkab edasi diskussiooni, millele tegelikult peaksime keskenduma: veganlus kui sotsiaalse õigluse liikumine ning loomade kui tundevõimeliste indiviidide õigus mitte olla koheldud toorainena.
Loe ka voldikut “Sissejuhatuse veganlusse”.