Kadri Aavik (sotsioloog)
Kuigi Eestis on veganluse meediakajastus viimaste aastate jooksul muutunud mitmekesisemaks ning mõnevõrra positiivsemaks, avaldatakse ikka veel aeg-ajalt eelarvamustel põhinevaid ning valeinfot levitavaid artikleid, näiteks nagu 14.12.2021 ajalehes Pealinn ilmunud „VEGANLUS: Usk, mis kahjustab üha rohkemate laste elu ja tervist.“
Kuna peavoolumeedias käsitletakse veganlust sageli toitumishäirena ning seejuures seostatakse mõistega „ortoreksia“, on paslik lähemalt uurida, kust see mõiste on alguse saanud, kuidas seda veganlusega seostatakse ning millised võimalikud tagajärjed sellistel kujutlusviisidel veganitele ja veganlusele on. Järgnevalt teen kokkuvõtte kriitiliste loomauurijate Vasile ja James Stanescu raamatupeatükist „The Personal is Political: Orthorexia Nervosa, The Pathologization of Veganism, and Grief as a Political Act“ [Personaalne on poliitiline: Othorexia Nervosa, veganluse patologiseerimine ning lein kui poliitiline tegevus“], mis ilmus 2018. aastal akadeemilises artiklikogumikus Animaladies: Gender, Animals, and Madness (toimetajad Lori Gruen ja Fiona Probyn-Rapsey).
Termin „ortoreksia“ tähistab „liigse“ ja „ebaterve“ tähelepanu pööramist „tervislikule“ toitumisele, mis tüüpiliselt hõlmab teatud toidugruppide elimineerimist menüüst (kõik jutumärkides olevad omadussõnad on hinnangulised, mis tähendab, et ortoreksiat on raske määratleda: kui palju on „liigne“? Mis on „ebaterve“ ning kes selle üle otsustab? Mis on „tervislik“?). Samuti sisaldab definitsioon selliseid elemente nagu ärevus, vastikus- ja süütunne „keelatud“ toidu läheduses ning teisele negatiivse moraalse hinnangu andmine lähtuvalt oma toitumisvalikutest.
Mõiste autoriks on USA arst ja holistiline terapeut Dr. Steve Bratman, kes tutvustas seda 1997. aastal ajakirjas Yoga Journal. Tegu ei ole teadusajakirjaga ning seal ilmuvad artiklid ei läbi retsenseerimist. Kuigi tõsiseltvõetavaid teadusuuringuid ortoreksia kohta on vähe (USA juhtiv vaimse tervise organisatsioon American Psychiatric Association ei tunnusta ortoreksiat haigusena), hakkas Bratman oma patsientidele selle äsja „avastatud“ toitumishäire diagnoose panema. Vaatamata ebateaduslikele alustele on ortoreksia fenomen saanud peavoolukultuuris palju tähelepanu ning seda käsitletakse meedias kui haigust. Kuigi ortoreksia definitsioon võimaldab iseloomustada erinevaid toitumisviise, näiteks nagu paljusid toidugruppe välistav paleo dieet või suuresti loomseid komponente sisaldav süsivesikuvaene ja rasvarikas (LCHF) toitumine, on mõistet kasutatud eelkõige veganluse ja taimetoitluse patologiseerimiseks, klassifitseerides neid toitumishäiretena. Ka Bratmani enda ortoreksia käsitlus keskendub peamiselt taimetoitlusele ja veganlusele. Seega, Bratmani lähenemisele toetudes võivad sisuliselt ainult sellised toitumisviisid, mis välistavad liha, munad ja/või piimatooted areneda ortoreksiaks. Bratmani ortoreksia käsitlus sarnaneb suuresti anoreksia kui tõsise haiguse iseloomustusele. Ta paneb ühte patta veganluse ja tõsise kalorite piiramise (üks anoreksia peamine väljendusviis). Ühtlasi taastoodab Bratmani argumentatsioon soostereotüüpe. Tema näidetes figureerivad enamasti noored naisveganid, kelle veganiks hakkamise loomaeetilisi põhjusi ta ei tunnusta ning selle asemel lahterdab nad irratsionaalseteks hüsteerikuteks, kelle peamine soov on kõhnuda ning oma keha üle kontroll saavutada. Naiste seostamine hüsteeriaga, muuhulgas just loomadest hoolimise tõttu, on ajalooline fakt.
Vasile ja James Stanescu hinnangul mõistavad sellised ortoreksia käsitlused veganlust vääriti, nähes seda eelkõige kui „puhtuse“ ihalust, mille käigus veganid võõranduvad „normaalsest“ ühiskonnast ning radikaliseeruvad. Tegelikult aga vaidlustavad veganid loomade söömist kui ühte keskset sotsiaalset normi, mis põhineb ideel, et inimesed paiknevad olendite hierarhias loomadest kõrgemal. Kuna veganid lõhuvad seda sügavale juurdunud normi, on nende käitumine peavoolu vaatest hälbiv (veganite kujutamisest deviantsetena vaata lähemalt siit) ning veganlusest saab patoloogia, mida tuleb ravida. Huvitaval kombel võib Bratmani järgi „ortoreksiast“ vabaneda ka tegelikult loomi mitte süües – kuid hoiduda tuleb end avalikult eetiliseks veganiks tituleerimisest. Vegan-identiteeti vältides ning jättes selle „maailmale kuulutamata“ saab jääda sotsiaalselt aktsepteeritavaks ning mitte lõhkuda asjade „loomulikku“ korda, mille kohaselt on loomad „mõeldud“ inimesele toiduks.
Kui rakendada Vasile ja James Stanescu tekstis esitatud tähelepanekuid ajalehes Pealinn ilmunud artikli „VEGANLUS: Usk, mis kahjustab ühe rohkemate laste elu ja tervist“ sisule, näeme, et tegu on justkui õpikunäitega tüüpilistest ortoreksia kujutamisviisidest ning seostamisest veganlusega: veganluse lahterdamine toitumishäireks, veganluse seostamine kalorite piiramise, toitainevaeguse ning terviseprobleemidega, veganluse kujutamine ortoreksiana („puhtuse“ ja „tervislikkuse“ ihalus) ja samastamine anoreksiaga, veganluse seostamine hüsteeriaga („usuhullus“), noorte naisveganite loomaeetiliste põhjuste alatähtsustamine ja koguni naeruvääristamine, väites, et veganluse „tegelik“ põhjus on „soov eristuda“ ning „tähelepanuvajadus“. Ühtlasi mõnitatakse artiklis ka LGBT+ inimesi: „Seetõttu sa eristudki sellega, kui oled vegan, bi- või transseksuaalne“.
Sellistel meediakajastustel on kahjustav mõju. Veganluse sellisel viisil kujutamine esitab ning kinnistab eelarvamusi ning väärarusaamu veganluse kohta, hirmutab asjatult noori veganeid ja lapsevanemaid, pärsib veganluse levikut ning taastoodab soostereotüüpe.