Farmiloomade pidamine mõjub meie planeedile laastavalt. See aitab kaasa kliimasoojenemisele, tekitab keskkonnareostust, põhjustab liikide hävimist ning raiskab ressursse. Loomakasvatus on äärmiselt ebatõhus viis inimkonna toitmiseks, mis toodab suurtes kogustes kasvuhoonegaase ja mille võimaldamiseks raiutakse igal aastal maha tuhandeid hektareid vihmametsa.
ÜRO raportid kinnitavad, et kõige enam soodustab kliimasoojenemist loomakasvatus, mille mõjul eraldub atmosfääri lisaks suurele kogusele süsihappegaasile nii metaani kui ka lämmastikoksiidi. Loomade seedetegevuse tulemusena paiskub keskkonda miljardeid tonne metaani (CH4), mis aitab kliimasoojenemisele kaasa 23 korda rohkem kui süsihappegaas. Loomakasvatus toodab 13,52−183% kõigist inimtekkelistest kasvuhoonegaasidest. Võrdluseks: autod, lennukid, rongid ja teised transpordivahendid kokku paiskavad õhku 13,1% inimtegevuse poolt tekitatud kasvuhoonegaasidest4.
Globaalse soojenemise tagajärgedeks peetakse jääliustike sulamist, maailmamere veetaseme tõusu ja ilmastikukatastroofide sagenemist. Ennustatakse, et jääliustike sulamine Antarktikas ja Arktikas põhjustab mitmete liikide hävimist, näiteks Adeelia pingviinid ja jääkarud. Maailmamere tõus toob kaasa aga mitmete rannikualade ja linnade üleujutamise. Miljonid inimesed jäävad ilma oma kodudest ja on sunnitud kliimapõgenikena ümber asuma, mis viib ülerahvastatuse ja seetõttu suurema sõjaohuni teatud piirkondades. Tõusev mereveetase on ohuks ka maailma mageveevarudele ja hävitab taimestikku, mis ei talu soolast vett. Äärmuslike ilmastikutingimustega kaasnevad senisest tugevamad tormid ja orkaanid, mõnel pool üleujutused, teisal aga pikad põuaperioodid.
Meie loodusvarad ei ole lõputud. Paljude ressursside puhul ei ole enam küsimuseks, kas need saavad otsa, vaid millal. Inimkonna toitmine liha, piima, munade ja muu loomsega on äärmiselt ebatõhus, sest seeläbi raisatakse ning reostatakse suurtes kogustes loodusressursse, nagu toit, vesi, maa, õhk, fossiilkütused jne. Loomade toitmiseks ja ülalpidamiseks läheb vaja oluliselt rohkem maad, vett ja väetist kui taimetoidu saamiseks. See on nii, sest suur osa loomasöödaks kasutatavas teraviljas sisalduvatest kaloritest läheb lihtsalt kaduma loomade elu- ja seedetegevuse käigus. Selleks, et saada üks kilo loomaliha, kulub umbes 10 kilo teravilja ja 5000–20 000 liitrit vett. Võrdluseks, ühe kilo nisu tootmiseks kulub 500–4000 liitrit vett.5
Kolmandik kogu maakeral toodetud teraviljast läheb loomadele söödaks.6 USA-s söödetakse üle 70% teraviljast kariloomadele7, Euroopa Liit impordib aga umbes 70% oma loomasöödast, mille kasvatamiseks kulub 20 miljonit hektarit maad väljaspool Euroopat.8 Euroopa Komisjon on öelnud, et „Euroopa põllumajandus on võimeline toitma Euroopa inimesi, kuid mitte Euroopa loomi”.
Tervelt 30% kogu maismaast kasutatakse põllumajandusloomade kasvatamiseks, kas karjamaana või sööda tootmiseks.9 Kariloomade pidamine on üks peamisi metsa hävimise põhjuseid, eriti Ladina-Ameerikas, kus leiab aset kõige ulatuslikum metsaraie. Igal aastal raiutakse maha tuhandeid hektareid vihmametsi, et saada põllumaad, mida kasutatakse eelkõige loomasööda (soja ning maisi) kasvatamiseks. Intensiivpõllumajandus vähendab orgaaniliste ainete ja toitainete varusid mullas, mis tähendab, et pinnas kurnatakse kiiresti ja püsib pidev vajadus uute põllumaade järele. Hinnanguliselt on maha raiutud ja põletatud ligi 20% Amazonase vihmametsadest10 ning igas sekundis hävib järgmine jalgpalliväljaku suurune ala11. Kuid vihmametsad on meie planeedi jaoks elulise tähtsusega: nad toodavad üle 20% hapnikust ning eemaldavad atmosfäärist miljoneid tonne CO2, ladustades selle maapinnas. Vihmametsad on koduks 50 protsendile maa looma- ja taimeliikidest, millest paljud on tänaseks ohustatud.
Intensiivpõllumajanduse ja kliimasoojenemise tagajärjeks on ka maailma mageveevarude drastiline vähenemine. Põllumajanduse osakaal kogu maailma veetarbimises on 93%12, kusjuures suurt osa sellest kasutatakse loomasööda tootmiseks, ja 55% mageveest antakse põllumajandusloomadele13. Ühe kilo loomaliha tootmiseks kulub 15 500 liitrit vett, samal ajal kui 1 kg nisu tootmiseks üksnes 1600 liitrit ja 1 kg riisi tootmiseks 2500 liitrit.14
Ressursside mõõdutundetu raiskamine kahjustab otseselt ka vaesemaid riike ja kogukondi. Loe lihatööstuse mõjust inimestele siit.
Satelliidifoto USA suurfarmist.
Allikas: http://mishkahenner.com/filter/works/Feedlots
Lisaks kasvuhoonegaasidele ja vihmametsade hävitamisele tekitab loomakasvatus pöördumatut ja väga otsest kahju kohalikul tasandil, reostades keskkonda loomade väljaheidetega. Loomade väljaheited ja nende ebaefektiivne ladustamine reostavad põhjavett ja kohalikke veekogusid ning halvendavad muldade seisundit. Eestis on probleemiks lämmastiku- ja fosforiühendite Läänemerre sattumine, mis põhjustab eutrofeerumise ehk vee rikastumise toitainetega ja seeläbi veeloomade elukeskkonna halvenemise.
Keskkonnareostust ei tekita mitte ainult farmiloomade kasvatamine, vaid ka karusnahatööstus. Ekslikult arvatakse, et karusnahk on kunstnahast ökoloogilisem. Nii massiline loomade kasvatamine kui ka karusnaha töötlemine kurnavad ja kahjustavad keskkonda. Ka nende loomade väljaheited reostavad kohalikke veekogusid ja põhjavett. Samuti saastavad pinnast sajad ja tuhanded nülitud loomade laibad, mis tööstusel pärast karusnaha kättesaamist üle jäävad. Nii nahka kui karusnahka töödeldakse mürgiste ainetega, mis lisaks keskkonna saastamisele tekitavad terviseprobleeme ka karusnahavabrikutes töötavatele inimestele.
Kliimasoojenemine ja vihmametsade raie toob kaasa laialdase looma- ja taimeliikide hävimise, ohustatud on näiteks jääkarud, pingviinid, leemurid, gorillad, orangutanid, ninasarvikud, papagoid, tiigrid jne. Lisaks eksootilistele liikidele on aga intensiivpõllumajanduse tõttu ohustatud ka kohalik bioloogiline mitmekesisus. Eestiski kaovad metsaalade muutmisel põllu- ja karjamaaks loomade looduslikud elupaigad.
Metsikuid liike ohustavad ka mürgiste taimekaitsevahendite kasutamine ja geneetiliselt muundatud maisi ja soja kasvatamine loomasöödaks. Pestitsiidid ei tapa mitte ainult kahjureid, vaid kahjustavad paljusid erinevaid organisme, sealhulgas inimesi, ning kanduvad laiali õhu, vee ja pinnase kaudu. GM-teravilja kasvatamine mõjutab putukate liigikust, näiteks seostatakse sellega mesilaste massilist hävimist.
Tohutu ülekalastamise tõttu on järjest halvenenud maailmamere seisukord. Suur nõudlus kala järele on tinginud ülepüügi ning ennustatakse, et senise praktika jätkamisel võivad aastaks 2050 söögiks tarvitatavate kalade varud olla sama hästi kui ammendatud15. Hämmastav on seejuures, et ligi kolmandik püütud merekaladest läheb loomasööda tootmiseks. Neid söödetakse jahvatatult teistele kaladele kalakasvandustes, aga ka sigadele ja kodulindudele16.
Huvitavat lugemist liha tootmise ja keskkonna seostest leiad siit.