Mitteinimpersoon ja inimpersoon – mis meid ühendab?

20. veebruar 2026

Vabaühenduste raport ÜROle tõstab esile ka veganite õigused Eestis

Mitteinimpersoon ja inimpersoon – mis meid ühendab?

Juba pikka aega on tunnustatud arusaam, et mitteinimpersoonidel on keerulised emotsioonid, sotsiaalne käitumine ja arenenud kognitiivsed oskused. Seltsi liige Dagmar tutvustab meile selle mõistmist läbi Helena Telkänranta raamatu.

Vasakul Helena Telkänranta (telkanranta.com); paremal Dagmar Kase (foto: Marjukka Irni)

Dagmar Kase

Alljärgnev tekst on Soome evolutsioonibioloog ja aimekirjanik Helena Telkänranta raamatust „Loom ja inimene – mis meid ühendab?“ („Eläin ja ihminen - Mikä meitä yhdistää?“, SKS Kirjat, 2016) inspireeritud vabaformaadiline mõtisklus.

Telkänranta kirjutas selle raamatu kümme aastat tagasi. Teos on siiani köitev, eriti kuna see ärgitab lugejat mõtisklema mitte ainult mitteinimpersoonide (ingl k non-human person) ja inimpersoonide (ingl k human person) ühiste omaduste, vaid ka mitteinimpersoonide kohtlemise üle.

Kognitiivsus: intelligentsus ja õppimine

Telkänranta avab mõttelise dialoogi intelligentsuse teemal, näidates, et keeruka õppimise võime pole inimpersoonile ainuomane. Paljud liigid, alates primaatidest kuni vaalalisteni, omavad muljetavaldavat valikut probleemide lahendamise oskusi ja mälumahtu, mis peegeldavad inimpersooni intellektuaalseid võimeid. Näiteks on elevandid tuntud oma tähelepanuväärse mälu poolest, suutes aastaid meelde tuletada veeallikaid ja -marsruute ning varesed on tuntud oma nutikuse poolest, suutes välja nuputada, kuidas toitu hankida (mh visates vette kive, et tõsta veetaset piisavalt, et toidule ligi pääseda). See näitab lisaks põhjuse ja tagajärje mõistmisele ka võimet tulevikku planeerida – omadusi, mida tavaliselt seostatakse inimpersooni intelligentsusega.

Suhtlemine: rikkalik ja nüansirohke keel

Teose keskseks teemaks on suhtluse nüansid. Telkänranta kirjeldab, kuidas mitteinimpersoonid kasutavad keerukat helide valikut – hüüdeid, mis edastavad hoiatusi, ähvardusi, sõbralikkust või isegi nälga, moodustades seeläbi keeruka keelesüsteemi. Osa helidest on liikideülesed. Näiteks ohu korral kasutavad susisevat heli luiged, paljud kaslased ja paljud maodki ning väikelinnud mõistavad erinevate lindude häiresignaale. Samas rõhutab Telkänranta häälitsuste tonaalsete erinevuste mõistmise olulisust, mis on liikide lõikes väga erinevad. Näiteks koerad kasutavad kutse väljendamiseks kõrge häälega haukumist ja ähvarduse väljendamiseks madala häälega haukumist, samas kui sigade häälitsus on vastupidine: madala häälega röhkimine tähendab sõbralikkust, kõrge häälega kiljumine tähendab valu- või hirmutunnet.

Emotsionaalne sügavus: tundlikkuse mõistmine

Raamatu ühes kõige liigutavamas osas arutleb Telkänranta mitteinimpersoonide emotsionaalse elu üle, tuginedes oma kesksele teesile, et paljud mitteinimpersoonid kogevad põhiemotsioone – rõõmu, leina, hirmu – inimpersoonidega võrreldava intensiivsusega. See emotsionaalne rikkus tekitab eetilisi küsimusi loomade julma kohtlemise kohta. Kuna mitteinimpersoonide heaolu hinnatakse enamasti inimpersoonist lähtuvalt, kutsub Telkänranta lugejaid tunnistama, et mitteinimpersoonid väljendavad sügavaid emotsionaalseid reaktsioone sarnaselt meie omadega.
Empaatiaalased uuringud kinnitavad veelgi Telkänranta mõttekäiku. Näiteks elevandid näitavad üles empaatiavõimet, püüdes sageli aidata hädasolijaid ja šimpanside puhul on tavaline, et juht tugevdab oma positsiooni lahkuse kaudu. See emotsionaalsete kogemuste omavaheline seos rõhutab, et sotsiaalsus koosneb individuaalsetest omadustest ja kollektiivsest emotsionaalsest mõistmisest.

Individuaalsus: erinevad isiksused liikide lõikes

Nii nagu inimpersoonidel on mitmekesine isiksuste spekter, on seda ka mitteinimpersoonidel. Mõned võivad olla arglikumad või seltsivamad, teised aga agressiivsemad või iseseisvamad. Alates arglikust jõekrabist kuni kergesti ehmuva hobuseni ilmutavad mitteinimpersoonid mitmekesist käitumist, mida mõjutavad nende ainulaadsed elukogemused ja geneetiline ülesehitus.
Viidates inimpersoonide isiksuse hindamiseks kasutatavatele psühholoogilistele raamistikele, näiteks viiefaktorilisele mudelile (avatus, ekstravertsus, meeldivus, kohusetundlikkus ja emotsionaalne haavatavus), avab Telkänranta arutelu selle üle, kuidas saaksime sarnaseid raamistikke rakendada mitteinimpersoonide puhul. Näiteks Soomes on uuritud metshiiri ja uuringu käigus leiti, et metshiiri ei saa jagada ainult kaheks — kiusatusele ja probleemile kiiresti reageerijaks või jälgijaks, kes otsustab hiljem, kas tegemist on ohu või võimalusega —, vaid metshiired on ekstravertsed ja nad on avatud uutele kogemustele.

Musikaalsus ja loovus: inimpersoonide sfäärist väljapoole

Erinevad liigid tegelevad rütmilise häälitsemisega – keerukate laulude või hüüetega. Linnud on ehk kõige tuntum näide. Näiteks teatud lindude võime õppida ja esitada keerulisi paaritumisrituaalidega seotud laule, illustreerib mitte ainult suhtlemist, vaid ka loomingulist eneseväljendust.

Kokkuvõte: üleskutse perspektiivi muutmiseks

„Loom ja inimene – mis meid ühendab?“ on võimas meeldetuletus mitteinim- ja inimpersoonidele omastest ühistest kogemustest ja emotsionaalsest sügavusest. Telkänranta teos on meeldetuletus sellest, et kuigi oleme neist sarnasustest teadlikud, suudame me harva kohelda mitteinimpersoone nende väärilise austuse ja kaastundega. Teades, et mitteinimpersoonidel on palju samu emotsionaalseid kogemusi ja kognitiivseid võimeid kui inimpersoonidel, saame liikuda empaatilisema ja eetilisema maailma poole.

***
Dagmar on vegan- ja queerfeministist loovisik, kes muuhulgas korraldab DtheVeganFeministina oma ingliskeelse blogi käekäiku. https://dtheveganfeminist.wordpress.com
***
Helena Telkänranta soomekeelset raamatut saavad seltsi liikmed laenutada seltsi raamatukogust.