Inimesi puudutav teema on meie kodulehel paigutanud loomade alla, sest oleme inimloomadena oma eksistentsis muu loodusega läbi põimunud ja sellest sõltuvad. Suurtööstuste ohvrid ei ole mitte ainult loomad, linnud ja kalad, vaid ka inimesed.
Loomsete toodete tarbimisel lääne ühiskondades, sealhulgas Eestis, on selged seosed ülemaailmse vaesuseja sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemisega.
Ressursside röövimine arengumaadelt
Kuna lääneriikides, sealhulgas Euroopas, pole piisavalt maad, et kasvatada siinsete loomade jaoks sööta, kasutatakse miljoneid hektareid arengumaades asuvat põllumaad lääne põllumajandusloomadele sööda kasvatamiseks, samal ajal kui paljud kohalikud elanikud (k.a. lapsed) nälga kannatavad. Näiteks impordib Euroopa Liit umbes 70% loomasöödast. Selleks on vaja umbes 20 miljonit hektarit maad väljaspool Euroopat. Euroopa Komisjon on öelnud, et „Euroopa põllumajandus on võimeline toitma Euroopa inimesi, kuid mitte Euroopa loomi“.
Samal ajal, kui umbes miljard inimest maakeral on alatoidetud ja igal aastal sureb näljahäda tagajärjel pea 5 miljonit last enne 5. eluaastat,
söödetakse kolmandik kogu maakeral toodetud teraviljast loomadele. Samal ajal, kui ühe kilo loomaliha tootmiseks kulub 5000–20 000 liitrit vett, puudub ühel miljardil inimesel juurdepääs puhtale joogiveele ning kaks miljardit inimest peab elama ilma hügieeniks kasutatava veeta. Ennustatakse, et aastaks 2050 elab maal 9.8 miljardit inimest – maailmas ei ole praeguste praktikate valguses piisavalt ressursse, et tagada nii suurele hulgale inimestele juurdepääs toidule ja puhtale veele.
Selge on see, et ülemaailmset näljahäda oleks võimalik tunduvalt leevendada, kui inimeste toiduks kasutataks sama palju põllumaad ja teravilja kui praegu loomakasvatuseks. Samas tuleks meeles pidada, et näljahäda on suuresti seotud ka poliitiliste ja majanduslike võimuküsimustega. Tihti on probleemiks ressursside ebavõrdne jaotamine ja ligipääsu takistamine toidule ja joogiveele vaesemates piirkondades. Suurkorporatsioonide huviks on kasu teenimine, mis tähendab, et suur osa arenguriikides kasvatatavast toidust müüakse maha lääneriikides ning kohalikele inimestele toitu ei jätku. Vihmametsade hävitamine eesmärgiga rajada karjamaid ning kasvatada loomasööta on sundinud sealseid põliselanikke oma kodukohtadest lahkuma. Vihmametsade asemel rajatud põllumaid kasutavad sageli näiteks suurkorporatsioonid nagu McDonalds ja KFC, kes müüvad kasumi teenimise eesmärgil suurtes kogustes odava hinnaga lihatooteid, mida tarbitakse massiliselt eelkõige just lääne ühiskondades. Samal ajal, kui arenguriikide inimestele on juurdepääs toidule takistatud, visatakse lääneriikides ära aastas inimese kohta umbes 100 kg söögiks kõlbulikke toiduaineid.
Lisaks on põllumajandusloomade pidamine üks olulisimaid
globaalse soojenemise põhjustajaid (põhjuseks lehmakarjade väljaheidetest eralduv metaan). Globaalne soojenemine põhjustab veetaseme tõusu, orkaane, üleujutusi ja muid ilmastikunähtusi, mis avaldavad rängimat mõju just maailma vaeseimatele piirkondadele, kus paljude inimeste peamine elatusallikas on väikepõllumajandus. Kokkuvõttes jäävad loomakasvatuse keskkonnamõjud eelkõige just kõige vaesemate ja marginaliseeritumate kogukondade kanda.
Loe lihatööstuse keskkonnamõjude kohta lähemalt
siit.
Loomatööstuse töötajad
Inimesed, kes töötavad tapamajades, satuvad teiste töökohtadega võrreldes kõige sagedamini
tööõnnetustesse ning puutuvad kokku paljude potentsiaalselt
haigusttekitavate bakteritega, seega on tapamaja üks ohtlikemaid töökohti. Samuti on uurimused näidanud, et töö tapamajas mõjutab negatiivselt töötajate
vaimset tervist ja heaolu. Tasu selle töö eest on aga väike ning seda teevad sageli kõige haavatavamad elanikkonnagrupid. Näiteks USA tapamajade töötajatest kolm neljandikku ei räägi inglise keelt emakeelena ning paljud neist on illegaalsed sisserändajad.
Äärmiselt
tervistkahjustav on töö arengumaade nagu Bangladesh, India ja Pakistan parkimistöökodades, kus toodetakse üle poole maailma nahkmaterjalidest. Loomanahku töödeldakse nende vastupidavaks muutmiseks erinevate kroomiühendite ja muude mürgiste kemikaalidega. Nahkade leotamisel tekib suurtes kogustes toksilist reovett, mis saastab ümberkaudseid veekogusid ja pinnast ning ohustab kohaliku elanikkonna tervist. Samuti hingavad töötajad kemikaale sisse ja puutuvad nendega kokku, kui need satuvad otse nahale. Sissehingatavad kroomiühendid suurendavad töötajate riski haigestuda hingamisteede ja -elundite vähki, samuti võivad nad põhjustada silmakahjustusi, haavandeid, paistetus, bronhiaalastmat, kurgu- ja ninaärritust ning kroonilistel juhtudel koguni aukude teket nina vaheseina. Kui mürgised kroomiühendid satuvad organismi läbi joogivee või toidu, võivad nad tekitada maoprobleeme nagu haavandid ning kahjustada neerude ja maksa tööd. Kokkupuutel nahaga tekitavad nad punetust ja haavandeid. Paljudes töökodades ei hoolita tööohutusest ja kasutatakse ka
lapstööjõudu.
Vaata lühidokumentaali
„Nowehere to Run“ („Väljapääsu pole“), milles endised tapamajatöötajad oma kogemustest kõnelevad.
