 
                      
                    Paljud aastatepikkused veganid ei kujutaks enam elu muudmoodi ettegi. Vastupidi, pigem valmistab veganitele rõõmu ja kergendust see, et nad on valinud elustiili, mis sobib nende eetiliste arusaamade ja väärtustega kokku.
Sageli ei ole vähemalt Eestis probleemiks vegan toidu puudumine, vaid pigem on kõige raskem tulla toime teiste inimeste ja ühiskonna suhtumisega. Paljud veganid ei juhi ise teiste tähelepanu oma toiduvalikule, tihti alustavad just lauakaaslased nendega sel teemal vestlust ja esitavad küsimusi. Vahel juhtub, et need küsimused on kohatud ja ebamugavad või isegi halvustavad. Näiteks on enamik veganeid pidanud vastama küsimustele stiilis „Oh sa vaeseke, kas sa peale porgandite üldse midagi sööd?” või „Miks sa üldse tegeled sellise lollusega nagu veganlus?”.
Võrreldes mõnede lääneriikidega, näiteks nagu Suurbritannia või Rootsi, on Eesti kaubanduses saadaval väiksem valik vegan tooteid, kuid õnneks on viimastel aastatel nende arv pidevalt kasvanud. Samuti pakub järjest rohkem söögikohti maitsvaid vegan toite. Vaata meie loetelu Eesti söögikohtadest, kus pakutakse vegantoite.
Praeguses ühiskonnas, kus loomade kasutamine on üldlevinud, ei pruugigi olla võimalik loomseid koostisosi täielikult vältida. Isegi kui lõpptoode neid ei sisalda, on nad sageli kasutusel tootmisprotsessis. Samuti katsetatakse paljusid tooteid loomadel. Siiski püüdleb veganlus tasapisi selle poole, et loomade ärakasutamine kunagi lõpetataks ja õnneks suureneb tänapäeval üha nende tootjate hulk, kes lähtuvad eetilistest põhimõtetest.
Hästi võib maitseda ka näiteks koerte, kasside või isegi inimeste liha ning erinevates kultuurides on nende tarvitamine olnud tavapärane või on seda siiamaani. Sellegipoolest ei peeta head maitset selliste lihaliikide puhul piisavaks õigustuseks. Veganite jaoks kaaluvad farmiloomadele osaks langevad kannatused ning lihatarbimise kahjulik mõju keskkonnale ja tervisele üles maitseküsimused.
Samuti pole maitse-eelistused sugugi muutumatud, vaid sõltuvad harjumusest ja suhtumisest toidusse. Kuigi meile on lapsepõlves sisse kasvatatud arusaam sellest, milline toit on sobilik ja maitsev, on seda võimalik muuta. Veganlus ei tähenda üksluiset ja maitsetut toitu. Enamik veganeid hoopiski laiendab uusi toiduaineid avastades oma toidulauda. Samuti vaadatakse toiduaineid, mis tundusid varem „liiga head, et neist loobuda“, sageli hoopis teise pilguga, mida enam saadakse teadlikuks nende valmimise tagamaist.
Kui vegan sööb kasvõi natuke loomseid aineid sisaldavaid toite, võib ta jätta mulje, et ka edaspidi võib talle selliseid sööke pakkuda. Nii ei panustata loomse toidu nõudluse kahanemisse. Lisaks tunnevad paljud veganid vastikust, teades, et toit, mida nad söövad, sisaldab neile mittesobivaid koostisosi. Samamoodi ei tahaks enamik kõigesööjaid, et nende supis oleks kärbes või imepisike tükike vihmaussi.
Maailmas on tõepoolest väga palju probleeme ja võimatu oleks koostada pingerida, millised neist on kõige olulisemad või pakilisemad. Arvestades, kui massiliselt ja rängalt loomad inimtegevuse all kannatavad, ei ole põhjust, miks nende käekäik peaks olema vähem tähtis kui muud maailma probleemid. Samamoodi ei väida me ju, et näiteks vaesusega Euroopas tuleks tegelema hakata siis, kui see on täielikult kontrolli all Aafrikas, kus on olukord hullem. Kuid erinevalt võitlusest vaesuse, ebavõrdsuse või relvastatud konfliktidega, kus lihtsaid lahendusi ei ole, on loomadevastase vägivalla lõpetamine väga hõlbus ja igaüks saab seda ise teha.
Inimeste ja loomade probleemidega tegelemine ei ole üksteist välistavad alternatiivid. Mitte miski ei takista neil, kes pühendavad aega inimeste probleemidega tegelemiseks, ühtlasi ka loomseid tooteid boikoteerida. Taimetoitlus ei võta rohkem aega kui lihasöömine. Veelgi enam, taimetoitlus aitab ühtlasi kaasa inimeste heaolule ja keskkonna säästmisele, sest vähendab ressursside raiskamist, saastet ja vaesemate inimgruppide ekspluateerimist.
Ka putukate toodetud ained nagu mesi ja siid on loomset päritolu. Mesi on loomne produkt, sest mesilane toodab seda küll õietolmust, aga siiski enda organismis. Mesilased toodavad mett iseendale. Seetõttu ei tarbi paljud veganid mett.
Paljud veganid ei kasuta villaseid materjale, sest loomad kannatavad ka villa tootmisel. Lammastel on tõuaretuse tulemusel sageli nii paks kasukas, et nad võivad palavamates piirkondades surra kuumarabandusse. Lambaid pügatakse suurel kiirusel, mistõttu tekivad sageli vigastused. Samuti on parasiitide ennetamiseks kasutusel piinarikas praktika nimega mulesing, mis tähendab, et elusate lammaste tagakehalt nülitakse koos villaga maha ka tükk nahka. Ka neis lambakasvatustes, kus selliseid probleeme ei esine, kasvatatakse loomi vaid kasumi teenimise eesmärgil ning tapetakse enne nende loomuliku eluea lõppu.
Loe lähemalt siit.
Oleneb, mida süüa. Toiduained, mida veganid sageli tarbivad, näiteks köögiviljad, puuviljad, teraviljatooted jne, maksavad tavaliselt vähem kui lihatooted ja ka mitmed piimatooted. Siiski võivad näiteks sojast või muudest taimedest valmistatud alternatiivid piimatoodetele olla kallimad. Samas aga ei kajastu piima- ja lihatoodete poehinnas nende valmistamise tegelikud kulud, nagu tekkiv keskkonnakahju. Samuti makstakse loomapidajatele põllumajandustoetusi, mis muudab tootmise vähem kulukaks ja võimaldab loomseid tooteid tarneahelasse odavamalt müüa. Mitmed vegantooted (taimsed piimad, jäätised, juustud jne) muutuksid tõenäoliselt odavamaks, kui veganeid oleks rohkem ja seega nõudlusest tulenev konkurents suurem.
Toidu koostise kohta saab teada nii külas kui restoranis selle kohta küsides. Enamik veganeid õpib üsna kiiresti tundma taimetoidusõbralikke toidukohti ja võimalikke vegan valikud nende menüüs. Veganite lähedased ja sõbrad on üldjuhul teadlikud sellest, mida veganid söövad ja mida mitte, ega paku neile enamasti loomseid toite. Kui võõrustaja jaoks on keeruline mõista, mida veganile pakkuda, saab vegan ise kaasa aidata, tutvustades toiduaineid ja toite, mis talle sobivad. Tihti toovad veganid hea meelega ka omalt poolt külakosti kaasa. Tegelikult on neid toiduaineid märksa rohkem, mis veganitele sobivad, kui neid, mis ei sobi.
Nimekirja Eesti täistaimsetest söögikohtadest leiad siit. HappyCow äppist leiad lisaks vegankohtadele ka veganvalikutega söögikohti üle maailma.
Meditsiiniuuringutes kasutatavad loomkatsed põhjustavad igal aastal miljonite loomade kannatusi ja surma. Seejuures on saadavad tulemused kaheldava väärtusega, sest nii haigused kui ravimid võivad mõjuda inimestele teistmoodi, kui hoopis teisest liigist katseloomadele. On mitmeid näiteid ainetest, mis on loomadele ohtlikud, inimest aga ei kahjusta, ja ka vastupidi. Nii põhjustab insuliin loote väärarenguid paljudel loomaliikidel, kuid mitte inimesel. Sama kehtib aspiriini kohta, mis on peale selle kassidele lausa surmav. Teisest küljest võivad loomadel katsetatud ravimid tekitada inimestel ootamatuid ja ränki kõrvalnähte. Üks näide pärineb 2006. aastast, kui korduvalt loomadel katsetatud ravimiga TGN1412 läbi viidud esimene kliiniline uuring inimestel tõi osalenud vabatahtlikele kaasa eluohtlikud tervisekahjustused. Pidevalt võetakse ringlusest ravimeid, mis hoolimata arvukatest loomkatsetest avaldavad inimestele ettenägematut mõju. Seega, sellised eksperimendid ei pruugi inimelusid sugugi päästa, vaid võivad neid hoopiski ohtu seada.
Õnneks arendatakse tänapäeval üha edasi teistsuguseid uurimismeetodeid, mis on tihti täpsemad, odavamad ja vähem aeganõudvad kui loomkatsed. Nende hulka kuuluvad näiteks rakukultuurid, biokiibid või arvutimudelid. On palju lootust, et tulevikuteaduses asendatakse loomkatsed eetiliste alternatiividega.
Kelleltki ei saa oodata, et ta paneks oma elu või tervise mängu olukorras, mida ta ei saa ise mõjutada. Veganitel ei ole paraku haigestudes enamasti muid valikuid kui kas seada end ohtu või tarvitada loomadel katsetatud või loomseid koostisosi sisaldavaid ravimeid. Võib arvata, et valdav enamus valib teise variandi.
Samal ajal on veganid valdavalt siiski loomtestimise vastu, õhutades teadlasi otsima ja katsetama eetilisemaid alternatiive. Kui asi puudutab loomseid koostisosi, siis uurivad veganid, kas loomset sisaldavale ravimile on juba loodud alternatiiv. Saame vaid loota, et neid alternatiive luuakse järjest rohkem.
Paljud loomseid saadusi söövad inimesed leiavad, et veganitest vanemad on julmad, kui ei anna oma lapsele liha ega piimatooteid. Argumentatsioon on järgmine: isegi kui oled valinud endale vegan elustiili, ei ole sul õigust oma valikut lastele „peale suruda”, vähemalt senikaua, kuni nad ei ole ise võimelised selles küsimuses otsust langetama.
Tegelikult aga kõik vanemad “suruvad lastele peale” oma elustiili, väärtusi, põhimõtteid jne. Ei saa olla väärtustevaba kasvatust. Lapse sünnist kuni tema iseseisvumiseni teevad vanemad tema eest palju otsuseid, millel on suur mõju lapse edasisele elule. Küsimus on lihtsalt selles, millised väärtused on laiemalt levinud ja üldsusele rohkem aktsepteeritavad. Just nendest kriteeriumitest lähtuvalt tunduvad mõned laste eest tehtud valikud loomulikud ning teised oma elustiili pealesurumisena. Kuna valdav osa inimesi on segatoidulised ning veganite osa rahvastikust on veel väike, tundubki liha andmine lapsele loomulik ning taimetoitlus pealesunnitud valik.
Enamik inimesi ei poolda loomadele kannatuste põhjustamist ning nende asjatut tapmist – liha, piima ja mune aga ei ole võimalik toota ilma, et sellega ei kaasneks vägivalda loomade vastu. Inimestel (sh lastel) ei ole eluspüsimiseks ega terve olemiseks vaja süüa loomseid saadusi. Samuti õpetab enamus vanemaid oma lastele hoolivat suhtumist loomadesse. Seega loomsete koostisosade väljajätmine oma ja laste toidusedelist väljendab seda, et elatakse kooskõlas oma väärtustega ning ka väärtustega, mida oma lastele edasi tahetakse anda.
Hästi planeeritud taimse toitumise kohta leiad informatsiooni siit ning erinevate eluetappide toitumise omapärade kohta siit.
Selles küsimuses on erinevaid seisukohti. Mõned veganid leiavad, et lemmikloomade pidamine ei ole õige, sest see piirab paratamatult loomade vabadust ja muudab nad meist sõltuvaks. Samuti ei ole inimestel võimalik täielikult mõista teise liigi soove ja vajadusi ja nendega alati arvestada. Lihasööjatest lemmikloomade puhul on lisaprobleemiks nende eetiline toitmine. Teisest küljest on koduloomad juba niikuinii aastatuhandete vältel aretatud meist sõltuvaks ega pruugi vabas looduses enam hakkama saada. Paljud veganid on arvamusel, et meil on kohustus nende eest hoolitseda, või ka, et inimeste ja koduloomade kooselu on olemuslikult positiivne nähtus. Üldiselt suhtuvad veganid kriitiliselt tõuaretusse nii seetõttu, et uute loomade juurdetekitamise asemel tuleks keskenduda hüljatute eest hoolitsemisele, kui ka aretusega sageli kaasnevate terviseprobleemide pärast.
Lemmikloomade toitmine on keeruline küsimus, milles veganid on eri meelt. On tõsi, et koerad ja kassid ei ole loomupäraselt taimetoitlased. Samas on poest ostetav konserv või kuivsööt igal juhul väga erinev tänapäeva koerte ja kasside eellaste toidust ega pruugi olenemata lihasisaldusest olla kvaliteetne ega tervislik. Müügil on nii taimset kassi- kui koeratoitu, mille kasulikkuse suhtes on erinevaid seisukohti. Kui koertele on taimetoit sobilikum ja mõnede terviseprobleemide puhul lausa soovitatav, siis kassid on täielikult karnivoorid. Nemad vajavad kindlasti vaid lihas leiduvat ainet tauriini, samuti A-vitamiini ja teisi toitaineid, mida küll toodetakse ka sünteetiliselt ja lisatakse kassitoitu.
Kui taimne toit ei sobi neljajalgsele kaaslasele tervislikel põhjustel või ta lihtsalt keeldub seda söömast, seisab tema pidaja dilemma ees, mille igaüks peab ise lahendama. Ühest küljest on tegemist pereliikmega, teisalt ei ole head õigustust, miks peaks teda eelistama teistele loomadele, kes tema toidu pärast piinlevad ja surevad. Looduses jahivad loomad oma saagi ise ning inimene ei pea loomade omavahelisse võitlusesse sekkuma. Mõned veganid otsustavad sööta lemmikloomadele maheliha, teised lihtsalt mitte pidada lihasööjast kodulooma. Mõeldav on ka lasta kassidel vähemalt osaliselt toituda nende endi püütud saakloomadest või kasutada freeganismi.
Tegemist on samasuguse julma ja ebavajaliku loomade surmamisega nagu toimub tapamajades, kuid olenevalt kütist või kalamehest võib lõpp olla loomale isegi piinarikkam. Asjaolu, et metsloomad on saanud oma elu elada vabaduses, seda ei lunasta, sest ei ole kuidagi moraalsem tappa õnnelikku olendit kui piinlevat. Elusolendite tapmine ei tohiks liigituda spordi või harrastuse alla. Ka jahipidamise väidetav vajalikkus populatsioonide kontrolli all hoidmiseks on kaheldav. Looduslikud kooslused suudavad ka inimese sekkumiseta tasakaalus püsida. Kui röövloomad tapavad kõige nõrgemad ja haigemad isendid, muutes nii populatsiooni tugevamaks, siis trofeede jahtijad võtavad sihikule just kõige suuremad ja uhkemad, nõrgestades nii kokkuvõttes liiki.
Paljud loomad, keda kasutatakse inimeste lõbustamiseks, ei naudi seda, ning sageli on nad väärkohtlemise ohvrid. Tsirkuses kasutatavad metsloomad elavad kitsastes puurides ja peavad taluma pidevat ringireisimist. Selleks, et sundida neid tegema kõikvõimalikke loomuvastaseid ja vastumeelseid trikke, kasutatakse piitsu, pigistavaid kaelarihmu, elektrilööke ja muid taolisi valuvõtteid. Mistahes mulje jätab pealtvaatajatele tsirkuses või näiteks veepargis pealtnäha rahulolevalt trikke tegev loom ja tema dresseerija, on kaheldav, kas loom valiks vabatahtlikult elu vangistuses tööorjuses või elaks vabalt oma loomulikus elukeskkonnas.
Mitmed riigid on juba keelustanud või piiranud loomade kasutamist meelelahutustööstuses. Ilmselgelt ei käi loomade selline kohtlemine kokku veganluse põhimõtetega. Loe loomadest meelelahutuses lähemalt siit.
Mõned veganid tarbivad alkoholi ja tubakat, mõned mitte. Nii alkohol kui tubakas on puhtal kujul taimsed, kuid tuleb arvestada, et tootmisprotsessi käigus võivad need puutuda kokku loomsete ainetega. Näiteks filtreeritakse õlut ja eriti veini sageli loomsete toodete abil ja selle kohta saab kindlat infot ainult joogi tootja käest küsides. Saadaval on aga ka veganitele sobivaid jooke ja nende üheks suurimaks andmebaasiks on Barnivore. Kange alkoholi valmistamisel üldjuhul loomseid produkte ei kasutata.
Tubakatooted on veganite jaoks problemaatilised ka seetõttu, et sageli neid testitakse loomadel, nii tootearenduse kui meditsiiniuuringute eesmärgil.
Väidetavalt aitavad loomaaiad säilitada hävimisohus liike ja harida inimesi. Kuid enamik loomaaedades elavaid loomi ei kuulu ohustatud liikide hulka ning neid ei valmistata ette vabasse loodusesse laskmiseks. Ohustatud liike ei saa päästa, aretades ja kasvatades vangistuses isendeid, kes ei pruugi oma loomulikus keskkonnas enam hakkama saada. Selle asemel tuleks tegeleda nende elukoosluste säilitamisega ja võitlusega salaküttide vastu. On küsitav, kas inimesel ikka on õigust vangistada omavoliliselt üks isend terve liigi nimel.
Loomaaiad väidavad, et nende eesmärgiks on õpetada inimestele uusi teadmisi loomade kohta, kuid nende elanikel ei ole võimalik seal liigiomaselt käituda. Neid hoitakse väga piiratud alal, mis võib olla sadu tuhandeid korda väiksem kui looma tavapärane areaal looduses. Loomulikus keskkonnas pikki vahemaid läbivatel liikidel pole puuris ruumi oma liikumistungi rahuldada ja üksluine ümbrus ei paku piisavat stimulatsiooni. Seetõttu möödub paljude loomade elu nüristavas igavuses, mis võib väljenduda pidevas edasi-tagasi kõndimises või ringiratast ujumises. Sotsiaalsed loomad võivad kannatada üksinduse all, sest mitte alati ei hoita neid piisavalt suure karjana. Kõige selle tõttu käituvad paljud loomad loomaaias ebaloomulikult ning isegi enesehävituslikult.
 
     
     
                      
                    
                   
                      
                     
                      
                     
                      
                     
                      
                    
                   
                      
                    
                   
                    
                  
                  
                   
                    
                  
                  
                  