On ekslik arvata, et lehmad annavad loomulikes tingimustes lakkamatult piima ja vajavad pidevat lüpsmist. Nagu kõigi imetajate puhul, hakkab lehma organism piima tootma siis, kui ta on tiine ja valmistub peagi sündivaks vasikaks. Just nii nagu naisel tekib raseduse ajal rinnapiim selleks, et peagi sündivat last imetada. Seetõttu tuleb lehm piima saamiseks tiinestada sunniviisiliselt kunstliku seemendamise teel ja pärast sünnitust eraldatakse vasikas emast praktiliselt kohe. Ei ole vähimatki kahtlust, et nii emasloomale kui pojale on see äärmiselt šokeeriv ja stressirohke sündmus. Nagu suur osa imetajatest, tunnevad ka lehmad instinktiivset soovi hoolitseda oma vastsündinute eest, ja nagu iga laps, ihkab ka väike vasikas emaarmastust. Selle asemel kasvatatakse vasikad üles põhiliselt toitesegude peal − kui nad saaks emapiima, tähendaks see ju vähem toodangut piimatööstusele! Ka vasikate ülesanne on tootlikkuse huvides kasvada võimalikult kiiresti uueks piimamasinaks või lihamäeks. Pullvasikad hukatakse valdavas enamuses noorelt, sest piimatööstuses neile kohta ei ole. See tähendab, et piima ja liha tootmine on tihedalt omavahel läbi põimunud ning pullvasikate tapmine on piima tootmise paratamatu kõrvalnäht.
Pärast vasika sündi jätkub loomulikes tingimustes lehmal oma poja toitmiseks piima umbes üheks aastaks. Piimatööstuses on aga oluline tagada võimalikult pidev ja suur toodang, nii et kogu kirjeldatud protseduuri korratakse võimalikult väikeste vaheaegadega üha uuesti. Niisiis veedavad piimalehmad valdava osa oma elust tiinete või lüpstavatena, tootes aastakümnetepikkuse kunstliku aretustöö tulemusena ebanormaalses koguses piima . Selline pidev kurnamine kahjustab looma liigeseid ja kogu tervist üldisemalt ning piimatootlikkus hakkab umbes 5. eluaastaks siiski vähenema. Madala tootlikkusega lehmad aga, kellelt ei ole võimalik enam kasumit koorida, või haigestunud lehmad, kelle ravi ja ülalpidamine on kulukas, saadetakse õige pea tapamajja. Võrdluseks olgu öeldud, et loomulikes tingimustes elaksid lehmad 20-25-aastasteks.
Inimesed, kes on lapsepõlvesuved veetnud maal vanaema juures, võivad ekslikult mõelda, et ka tänapäeva poepiim on pärit sarnasest maaidüllist. „Tädi Maalisid“ leidub tänapäeval aga vähe – tavalises kaupluses või isegi turul müüdavad piim ja munad tulevad suurtööstusest, kus iga looma individuaalsele heaolule tähelepanu pöörata ei jõuta. Oma lühikest elu ei veeda suurfarmide lehmad sugugi rõõmsalt karjamaal kepseldes. Enamik neist ei näe sarnaselt lihaloomadele iial päevavalgust, veetes oma elu suurtes tootmishoonetes ühe koha peal, külg-külje kõrval. Kuigi väiketaludes või näiteks kitsefarmides võivad elutingimused olla paremad, ei muuda see tõsiasja, et piim tuleb alati vasikate ja nende emade arvelt ning vabatahtlikust „andmisest“ ei saa siin juttu olla. Kui nimetada asju õigete nimedega, siis on tegemist toidu röövimisega imikult teise liigi täiskasvanute poolt, kellele see toit pole mõeldud ja kes seda tegelikult ei vaja.
Veiste massiline pidamine liha ja piima tootmiseks on ka suurim kliimasoojenemise põhjustaja. Loe keskkonnamõjudest lähemalt
siit.
