Suurfarmide kanad veedavad oma elu imetillukesel alal ühispuurides, kus neil pole võimalust ringi liikuda ega tiibu sirutada. Tihti pole neil ruumi end puuris isegi ümber keerata. See põhjustab kanadele ilmselgelt palju stressi ja käitumishäireid, mis väljenduvad näiteks üksteise nokkimises. Vigastuste vältimiseks lõigatakse nokk sageli osaliselt ära – seda taaskord kulude kokkuhoiuks ilma igasuguse tuimestuseta, kuigi tegemist on väga valutundliku elundiga. Et suurtööstuse jaoks on kana ainsaks väärtuseks munemisvõime, lähevad kanad hukkamisele kohe, kui nende tootlikkus langeb.
Euroopa Liidus on kanade pidamisele küll rangemad reeglid kui paljudes teistes riikides, sealhulgas on keelustatud kanade pidamine rikastamata puurides, aga see, et kanade elu on ka rikastatud puurides õudusunenägu, on piisavalt tõendatud. Eriti
valmistoodete puhul on võimatu teada, millisest maailma otsast ja millistest pidamistingimustest kasutatavad koostisosad pärinevad.
Ka nn vabapidamine ei taga kanade paremat kohtlemist, vaid kõigest puhtarvutuslikult rohkem ruumi igale linnule. See ei tähenda tingimata suuremat liikumisvabadust, sest lindlates on enamasti siiski koos tuhanded isendid. Neil pole midagi ühist kujutluspildiga „tädi Maali“ taluõuel ringisiblivatest kanadest.
Mõned kanad, kel rohkem vedanud, saavad elada väikestes talumajapidamistes normaalsetes tingimustes. Kuid ka sellise kanakasvatuse alguses seisavad samad haudejaamad kui suurlindlate puhulgi. Harva mõeldakse sellele, kust munakanad pärinevad ja mis saab kukkedest, keda ometi koorub sama palju kui kanatibusid. Kuna kuked ei mune ning kanade viljastamiseks vajatakse neid väga vähe, siis on kuketibud munatööstuse jaoks kasutud.
Peaaegu kõik kuni kolme päeva vanused kuketibud purustatakse elusalt hakkmasinas või lämmatatakse gaasiga.Nii käib peaaegu iga kanaga, isegi kui teda peetakse normaalsetes tingimustes, vältimatult kaasas ühe kuke surm. Ja sõltumata sellest, kui hästi munakana eest hoolitsetakse, tapetakse ta niipea, kui inimestel temast enam kasu ei ole.