Lihatööstus on üks kõige rängemaid ja laialdasemaid ekspluateerimise vorme maailmas, mille all ei kannata mitte üksnes miljonid farmiloomad, vaid ka tuhanded inimesed.
Suur osa lihaks kasvatatavaid veiseid, sigu, kanu ja teisi loomi ei näe iialgi päevavalgust. Lihatööstus peab rahvaarvu ja nõudluse kasvades teenindama üha suuremat hulka lihasööjaid, mistõttu olud farmides muutuvad järjest kitsamateks. Nn
nuumalautades valitsevad pahatihti ka räpased tingimused. Nii sead, veised kui kanad on tegelikkuses puhtad loomad, kuid ebaloomulike elutingimuste tõttu on nad suurtööstuses tihti sunnitud iseenda väljaheidete sees elama ja jagama elupinda ebanormaalselt paljude liigikaaslastega. Kanad, kel on looduse poolt vabaks liikumiseks antud tiivad, peavad terve oma elu veetma A4-paberi suurusel pinnal. Pole kahtlust, et nii kitsastes tingimustes elav lind on stressis.
Liigiaretuse tulemusel ja mõnel pool maailmas kasutatavate kasvuhormoonide mõjul kasvab teatud liikide lihasmass sellise kiirusega, et luustik ja elundid ei jõua arengule järele ning tekivad tõsised terviseprobleemid. Nii on mõned broilerid liikumisvõimetud, sest nende jalad ei suuda keha raskust kanda. Kasvuhormoonid ja loomadele profülaktiliselt antavad antibiootikumid on ohtlikud ka liha söövate inimeste tervisele.
Sead on väga arukad ja sotsiaalsed loomad. Koerte pidamist tüüpilise seavabriku tingimustes peetaks meie ühiskonnas selgeks loomapiinamiseks, kuid loomult koertele väga sarnased sead kannavad samamoodi piiratud liikumisruumi ja igavuse käes. Tagajärjeks on käitumishäired, mis väljenduvad näiteks liigikaaslaste sabade ja kõrvade närimises.
Vähem levinud põllumajandusloomade nagu küülikud, haned, pardid, kalkunid, vutid jt pidamise kohta pole äärmiselt üldsõnalise loomade heaolu käsitleva seadusandluse kõrval kehtestatud mingeid konkreetseid eeskirju. See tähendab, et nad elavad sageli veelgi kitsamates ja ebaloomulikemas tingimustes. Pardid, kelle loomulikuks elukeskkonnaks on vesi, peavad seisma traatpõrandal ega saa rahuldada oma loomuomast tungi supelda. Partidel ja hanedel rakendatakse ka eriliselt julma sundtoitmist, et toota foie gras’d – haiglaselt rasvunud ja paisunud maksast valmistatud pasteeti.
Sõltumata pidamistingimustest lõpeb kõigi põllumajandusloomade elu ühtmoodi
tapamajas. Seal uimastatakse loomad elektri või poltpüstoliga ning seejärel lõigatakse läbi kaelal asuv karotiidarter. Hoolimata uimastamisest ei saa töö tempo ja mahu tõttu tagada, et kõik loomad on tapmise hetkel teadvuseta. „Humaanne tapmine“ (juba iseenesest paradoksaalne mõiste) ei ole võimalik ka seetõttu, et loomad on tapale viimisel hirmul ja stressis ning võivad aimata, mis neid ees ootab.
Ka Põllumajandus- ja Toiduamet nendib, et tapmine tekitab loomadele piinu:
“Surmamine võib tekitada loomadele valu, ängi ja hirmu või muid kannatusi ka kõige paremate tehniliste tingimuste puhul. Teatavad surmamisega seotud toimingud võivad tekitada stressi ning igal uimastamistehnikal on ka teatavad puudused.”
Paljusid loomi ei tapeta kohapeal, vaid neid ootab enne surma ees veel pikk ja piinarikas transport teistesse riikidesse nii maanteed kui ka õhu- ja mereteed mööda. Transpordi kestel hukkub palju loomi heaolunõuete mittejärgimise tagajärjel. Tihti ei vasta veovahendite ventilatsioon nõuetele, sageli jäetakse veetavad loomad päevadeks joogiveeta. Samuti võib Eesti teedel talvel kohata loomaveokeid, millel puudub katus või suvel umbsete seintega veokeid, kus puudub vähimgi ventilatsioon.
