 
                      
                    Loomaõiguslased on seisukohal, et loomad väärivad nende endi huvidest lähtuvat kohtlemist, olenemata sellest, kas nad on armsad, inimesele kasulikud või kuuluvad ohustatud liiki. See tähendab, et neile laienevad teatud põhiõigused nagu õigus elule ja kehalisele puutumatusele. Neid õigusi ei tohi inimesed rikkuda, kasutades loomi toiduks, riietuseks, meelelahutuseks, loomkatseteks või teistel omakasupüüdlikel eesmärkidel.
Loomadele õiguste andmist on seatud kahtluse alla vastuväidetega, et loomad ei suuda meile oma huvidest teada anda, ei mõista õiguste olemust või et õigustega peaksid alati käima kaasas kohustused, mida loomad ei ole ju võimelised teadlikult võtma. Kuid sama kehtib ka näiteks imikute või sügava vaimse puudega inimeste kohta. Sellegipoolest ei võta me neilt põhiõigusi, vaid otse vastupidi, kanname haavatavate ühiskonnaliikmete eest erilist hoolt.
Lähemalt saab lugeda näiteks Peter Singeri klassikalisest loomaõigusluse teemalisest raamatust "Animal Liberation", mis on tõlgitud ka eesti keelde („Loomade vabastamine“).
Kui intelligentsus ja mõtlemisvõime on kriteeriumid, mille järgi eristada inimesi loomadest, siis kahjuks peaksime endi hulgast välja arvama ka inimesed, kellel neid võimeid ei ole (näiteks imikud ja raske vaimse puudega inimesed).
Kõrgem intelligentsus ei anna ühele inimesele õigust teist inimest väärkohelda. Miks peaks see andma meile õiguse väärkohelda loomi? On loomi, kes on intelligentsemad, loovamad, teadlikumad ja suhlemisaltimad kui mõned inimesed. Vaatamata sellele, et loomadel puudub mõtlemisvõime, on nad tundlikud olendid ning tunnevad peamisi emotsioone, valu ja hirmu samamoodi kui meie.
Kuigi mahepõllumajanduses võivad loomade elutingimused olla paremad kui suurfarmides, jääb nende heaolu siiski kasumi teenimise eesmärgi kõrval alati teisejärguliseks. Ka mahepõllumajanduses piiratakse loomade vabadusi ning neid väärtustatakse eelkõige tootmisjõudluse seisukohalt. Samamoodi tiinestatakse lehmi, sigu ja lambaid sunniviisiliselt ja lehmadelt võetakse vasikad ning emapiim, tapetakse vastkoorunud kuketibud ja hukatakse loomad niipea, kui nende pidamine ei ole enam majanduslikult mõttekas.
Lisaks kulub vabapidamisel elavate loomade pidamiseks isegi rohkem resursse (näiteks põllumaad) kui suurtootmises. Arvestades maakeral elavate inimeste hulka, saaks mahepõllumajandus olla mõeldav vaid väikese privilegeeritud kildkonna jaoks.
Taimedki on elusorganismid ja reageerivad paljudele mõjutajatele (valgus, niiskus jne). Siiski pole teaduslikult selgeks tehtud, mismoodi taimed täpselt maailma tajuvad või kas neil on võime tunda valu. Kas on võimalik, et taimed tunnevad valu samamoodi nagu loomad, jääb tõenäoliselt inimeste jaoks veel pikaks ajaks teadmata. Küll aga on ilmselge, et loomad tunnevad valu ja peamisi emotsioone nagu rõõm, kurbus, üksindus, hirm jmt inimestele väga sarnaselt. Samuti on selge, et eluspüsimiseks peame me millestki toituma ning loomade asemel saame söögiks valida valida taimed, kelle valutundlikkus on kaheldav.
Veelgi enam, mitmete taimeliikide paljunemine toimibki tänu sellele, et nende seemned levivad inimeste ja loomade seedetrakti kaudu edasi, seega on vähemalt viljade puhul ebatõenäoline, et taimed nende söömisele negatiivselt reageeriks. Lisaks süüakse enamike taimede puhul vaid nende osi (lehed, varred, viljad) ning taim ise jääb ellu või süüakse taim alles siis, kui tema elutsükkel on juba läbi (teraviljad).
Ei tasu ka unustada, et süües loomi, hävitame kokkuvõttes kordades rohkem taimi, sest iga toiduks tapetud täiskasvanud loom on terve oma elu toitunud taimedest.
On ebareaalne, et kõik inimesed hakkaksid üleöö veganiks. Kui selline areng toimub aegamööda, siis väheneb nõudlus liha järele järk-järgult ning toiduks kasvatatakse üha vähem loomi. Võib eeldada, et muutub ka inimeste suhtumine põllumajandusloomadesse ja neid peetakse mõnedes taludes sarnaselt kasside ja koeradega nagu lemmikloomi. Kindlasti oleks neid arvuliselt oluliselt vähem, aga välja ükski loomaliik ei sureks.
Lihatarbimine ei mõjuta negatiivselt mitte ainult loomi, vaid ka inimesi, eriti kõige vaesemaid ja haavatavamaid neist. Loomapidamine raiskab ja hävitab tohutul hulgal ressursse, mida saaks kasutada nälgivate inimeste toitmiseks. Kuna lääneriikides, sealhulgas Euroopas, napib põllumaad, kasvatatakse arengumaades miljonitel hektaritel lääne põllumajandusloomadele sööta, kuigi maad saaks kasutada tõhusamalt. Põllu- ja karjamaade rajamiseks raiutakse maha vihmametsi ja sunnitakse põliselanikke oma kodukohtadest lahkuma. Samuti on loomatööstus üks olulisimaid kliimasoojenemise põhjustajaid, mis mõjutab esmajärjekorras just vaesemaid riike. Lisaks on töö tapamajades, aga ka nahaparkimistöökodades ohtlik ja raske ning sellega on sunnitud oma tervise ohtu panema just kõige madalamal elujärjel inimesed. Loe lisaks loomatööstuse mõjust inimestele siit.
Kahjuks ei ole mitte kõik ebaeetilised teod ebaseaduslikud ja paljud tooted poelettidel on kaheldava väärtusega. Näiteks on lubatud müüa rõivaid ja mänguasju, mille valmistamisel on kasutatud lapstööjõudu või tarbija tervist kahjustavaid tooteid nagu alkohol ja tubakas. Praegused seadused on välja kujunenud tänapäevast erinevas maailmas ning nende muutmiseks on vaja piisava hulga inimeste survet, keda taimetoitluse ja veganluse taga praegu veel ei ole.
 
     
     
                      
                    
                   
                      
                     
                      
                     
                      
                     
                      
                    
                   
                      
                    
                   
                    
                  
                  
                   
                    
                  
                  
                  