Siit leiad vastused paljudele küsimustele, mida veganitele sageli esitatakse. Hõlpsamaks lugemiseks on küsimused rühmitatud teemade kaupa. Mõnele küsimusele on lihtne vastata, teised on aga keerukamad ning meie pakutud vastused ei pruugi olla ammendavad ega ühesed. Vastused on koostanud Eesti Vegan Seltsi liikmed, toetudes oma kogemuse kõrval ka välismaistele allikatele.
Korduma kippuvate küsimuste ja nende vastuste lugemiseks kliki huvipakkuval alamteemal.
Põhjuseid on erinevaid. Sageli on ajendiks kaastunne loomade vastu ja vastuseis nende väärkohtlemisele ja ärakasutamisele inimeste poolt. Teine oluline põhjus on mure loomatööstuse keskkonnamõju pärast. Samuti on inimesi, kes jätavad oma menüüst loomsed tooted välja tervislikel, spirituaalsetel või muudel põhjustel. Loe kõigi veganiks hakkamise põhjuste kohta põhjalikumalt siit.
Eesti keeles kutsutakse taimetoitlasteks nii inimesi, kes ei söö liha, kui ka neid, kes ei tarbi mitte midagi loomset.
Veganid ei tarbi mitte mingeid loomseid tooteid (sealhulgas liha, kala, piimatooteid, mune ja nende saadusi). On nii puhtalt toitumuslikke veganeid kui ka neid, kes väldivad lisaks loomseid materjale nagu (karus)nahk, vill ja siid, loomkatsetatud tooteid ja loomi ärakasutavaid meelelahutusasutusi nagu näiteks loomatsirkused.
Vegetaarlased ei tarbi liha, küll aga piimatooteid ja/või muna. Mõned inimesed, kes söövad kala, kuid mitte liha, nimetavad end samuti vegetaarlasteks. Täpsustuseks kasutatakse mõnikord termineid lakto-ovo-vegetaarlus (taimetoitlus koos piima ja munaga) või pesko-vegetaarlus (taimetoitlus koos kalaga).
Pikemalt ja täpsemalt saad lugeda siit.
Loomade väärkohtlemine ja tapmine ei ole igaühe isiklik asi, nii nagu oma laste peksmine ei ole isiklik valik, millesse teised ei tohiks sekkuda. Kellelgi pole õigust teistele elusolenditele liiga teha isikliku valikuvabaduse sildi all.
Lisaks loomade heaolule on loomsete toiduainete tarbimine otseselt seotud sotsiaalse õigluse ja keskkonnaküsimustega. Me kõik jagame omavahel maakera piiratud resursse ja ei ole õiglane, kui väike osa maailma elanikkonnast raiskab neid teiste planeedil elavate inimeste ja tulevaste põlvkondade arvelt.
Loe lähemalt lihatööstuse mõjust keskkonnale ja inimestele.
Paljud aastatepikkused veganid ei kujutaks enam elu muudmoodi ettegi. Vastupidi, pigem valmistab veganitele rõõmu ja kergendust see, et nad on valinud elustiili, mis sobib nende eetiliste arusaamade ja väärtustega kokku.
Sageli ei ole vähemalt Eestis probleemiks vegan toidu puudumine, vaid pigem on kõige raskem tulla toime teiste inimeste ja ühiskonna suhtumisega. Paljud veganid ei juhi ise teiste tähelepanu oma toiduvalikule, tihti alustavad just lauakaaslased nendega sel teemal vestlust ja esitavad küsimusi. Vahel juhtub, et need küsimused on kohatud ja ebamugavad või isegi halvustavad. Näiteks on enamik veganeid pidanud vastama küsimustele stiilis „Oh sa vaeseke, kas sa peale porgandite üldse midagi sööd?” või „Miks sa üldse tegeled sellise lollusega nagu veganlus?”.
Võrreldes mõnede lääneriikidega, näiteks nagu Suurbritannia või Rootsi, on Eesti kaubanduses saadaval väiksem valik vegan tooteid, kuid õnneks on viimastel aastatel nende arv pidevalt kasvanud. Samuti pakub järjest rohkem söögikohti maitsvaid vegan toite. Vaata meie loetelu Eesti söögikohtadest, kus pakutakse vegantoite.
Mõned veganid on, teised mitte. Kuigi leidub religioone, mis praktiseerivad lihavaba toitumist, ei ole veganluse põhimõtted kuidagi usuga seotud. Veganlus pole usk millessegi üleloomulikku. See, et loomad on võimelised valu tundma ja kannatama, on fakt ning veganid on otsustanud seda fakti arvesse võtta.
Praeguses ühiskonnas, kus loomade kasutamine on üldlevinud, ei pruugigi olla võimalik loomseid koostisosi täielikult vältida. Isegi kui lõpptoode neid ei sisalda, on nad sageli kasutusel tootmisprotsessis. Samuti katsetatakse paljusid tooteid loomadel. Siiski püüdleb veganlus tasapisi selle poole, et loomade ärakasutamine kunagi lõpetataks ja õnneks suureneb tänapäeval üha nende tootjate hulk, kes lähtuvad eetilistest põhimõtetest.
Hästi võib maitseda ka näiteks koerte, kasside või isegi inimeste liha ning erinevates kultuurides on nende tarvitamine olnud tavapärane või on seda siiamaani. Sellegipoolest ei peeta head maitset selliste lihaliikide puhul piisavaks õigustuseks. Veganite jaoks kaaluvad farmiloomadele osaks langevad kannatused ning lihatarbimise kahjulik mõju keskkonnale ja tervisele üles maitseküsimused.
Samuti pole maitse-eelistused sugugi muutumatud, vaid sõltuvad harjumusest ja suhtumisest toidusse. Kuigi meile on lapsepõlves sisse kasvatatud arusaam sellest, milline toit on sobilik ja maitsev, on seda võimalik muuta. Veganlus ei tähenda üksluiset ja maitsetut toitu. Enamik veganeid hoopiski laiendab uusi toiduaineid avastades oma toidulauda. Samuti vaadatakse toiduaineid, mis tundusid varem „liiga head, et neist loobuda“, sageli hoopis teise pilguga, mida enam saadakse teadlikuks nende valmimise tagamaist.
Kui vegan sööb kasvõi natuke loomseid aineid sisaldavaid toite, võib ta jätta mulje, et ka edaspidi võib talle selliseid sööke pakkuda. Nii ei panustata loomse toidu nõudluse kahanemisse. Lisaks tunnevad paljud veganid vastikust, teades, et toit, mida nad söövad, sisaldab neile mittesobivaid koostisosi. Samamoodi ei tahaks enamik kõigesööjaid, et nende supis oleks kärbes või imepisike tükike vihmaussi.
Maailmas on tõepoolest väga palju probleeme ja võimatu oleks koostada pingerida, millised neist on kõige olulisemad või pakilisemad. Arvestades, kui massiliselt ja rängalt loomad inimtegevuse all kannatavad, ei ole põhjust, miks nende käekäik peaks olema vähem tähtis kui muud maailma probleemid. Samamoodi ei väida me ju, et näiteks vaesusega Euroopas tuleks tegelema hakata siis, kui see on täielikult kontrolli all Aafrikas, kus on olukord hullem. Kuid erinevalt võitlusest vaesuse, ebavõrdsuse või relvastatud konfliktidega, kus lihtsaid lahendusi ei ole, on loomadevastase vägivalla lõpetamine väga hõlbus ja igaüks saab seda ise teha.
Inimeste ja loomade probleemidega tegelemine ei ole üksteist välistavad alternatiivid. Mitte miski ei takista neil, kes pühendavad aega inimeste probleemidega tegelemiseks, ühtlasi ka loomseid tooteid boikoteerida. Taimetoitlus ei võta rohkem aega kui lihasöömine. Veelgi enam, taimetoitlus aitab ühtlasi kaasa inimeste heaolule ja keskkonna säästmisele, sest vähendab ressursside raiskamist, saastet ja vaesemate inimgruppide ekspluateerimist.
Loe lähemalt taimetoitluse ökoloogilisest mõõtmest ja lihatööstuse mõjust inimestele.
Ka putukate toodetud ained nagu mesi ja siid on loomset päritolu. Mesi on loomne produkt, sest mesilane toodab seda küll õietolmust, aga siiski enda organismis. Mesilased toodavad mett iseendale. Seetõttu ei tarbi paljud veganid mett.
Enamik veganeid ei kasuta neid materjale, sest karusnahakasvatustes kannatavad loomad vähemalt sama palju kui suurfarmides. Nahk on aga lihatööstuse kõige kasumlikum kõrvalprodukt, mistõttu toetab ka nahktoodete ostmine loomade tapmise edasikestmist. Samuti töödeldakse nahka mürgiste kemikaalidega, mis reostavad keskkonda.
Loe pikemalt siit.
Paljud veganid ei kasuta villaseid materjale, sest loomad kannatavad ka villa tootmisel. Lammastel on tõuaretuse tulemusel sageli nii paks kasukas, et nad võivad palavamates piirkondades surra kuumarabandusse. Lambaid pügatakse suurel kiirusel, mistõttu tekivad sageli vigastused. Samuti on parasiitide ennetamiseks kasutusel piinarikas praktika nimega mulesing, mis tähendab, et elusate lammaste tagakehalt nülitakse koos villaga maha ka tükk nahka. Ka neis lambakasvatustes, kus selliseid probleeme ei esine, kasvatatakse loomi vaid kasumi teenimise eesmärgil ning tapetakse enne nende loomuliku eluea lõppu.
Loe lähemalt siit.
Kuna ema toidab oma last vabatahtlikult, pole ühtegi põhjust, miks see veganluse põhimõtetega vastuolus peaks olema.
Oleneb, mida süüa. Toiduained, mida veganid sageli tarbivad, näiteks köögiviljad, puuviljad, teraviljatooted jne, maksavad tavaliselt vähem kui lihatooted ja ka mitmed piimatooted. Siiski võivad näiteks sojast või muudest taimedest valmistatud alternatiivid piimatoodetele olla kallimad. Samas aga ei kajastu piima- ja lihatoodete poehinnas nende valmistamise tegelikud kulud, nagu tekkiv keskkonnakahju. Samuti makstakse loomapidajatele põllumajandustoetusi, mis muudab tootmise vähem kulukaks. Mitmed vegan tooted (taimsed piimad, jäätised, juustud jne) muutuksid tõenäoliselt odavamaks, kui veganeid oleks rohkem ja seega nõudlusest tulenev konkurents suurem.
Toidu koostise kohta saab teada nii külas kui restoranis selle kohta küsides. Enamik veganeid õpib üsna kiiresti tundma taimetoidusõbralikke toidukohti ja võimalikke vegan valikud nende menüüs. Veganite lähedased ja sõbrad on üldjuhul teadlikud sellest, mida veganid söövad ja mida mitte, ega paku neile enamasti loomseid toite. Kui võõrustaja jaoks on keeruline mõista, mida veganile pakkuda, saab vegan ise kaasa aidata, tutvustades toiduaineid ja toite, mis talle sobivad. Tihti toovad taimetoitlased hea meelega ka omalt poolt külakosti kaasa. Tegelikult on neid toiduaineid märksa rohkem, mis veganitele sobivad, kui neid, mis ei sobi.
Ei, samuti nagu ei ole ebaviisakas keelduda sigaretist või alkoholist, kui sa ei suitseta ja/või ei joo alkoholi. Ei ole ebaviisakas keelduda millestki, mis on vastuolus sinu isiklike veendumustega.
Meditsiiniuuringutes kasutatavad loomkatsed põhjustavad igal aastal miljonite loomade kannatusi ja surma. Seejuures on saadavad tulemused kaheldava väärtusega, sest nii haigused kui ravimid võivad mõjuda inimestele teistmoodi, kui hoopis teisest liigist katseloomadele. On mitmeid näiteid ainetest, mis on loomadele ohtlikud, inimest aga ei kahjusta, ja ka vastupidi. Nii põhjustab insuliin loote väärarenguid paljudel loomaliikidel, kuid mitte inimesel. Sama kehtib aspiriini kohta, mis on peale selle kassidele lausa surmav. Teisest küljest võivad loomadel katsetatud ravimid tekitada inimestel ootamatuid ja ränki kõrvalnähte. Hiljutisim näide pärineb 2006. aastast, kui korduvalt loomadel katsetatud ravimiga TGN1412 läbi viidud esimene kliiniline uuring inimestel tõi osalenud vabatahtlikele kaasa eluohtlikud tervisekahjustused. Pidevalt võetakse ringlusest ravimeid, mis hoolimata arvukatest loomkatsetest avaldavad inimestele ettenägematut mõju. Seega, sellised eksperimendid ei pruugi inimelusid sugugi päästa, vaid võivad neid hoopiski ohtu seada.
Õnneks arendatakse tänapäeval üha edasi teistsuguseid uurimismeetodeid, mis on tihti täpsemad, odavamad ja vähem aeganõudvad kui loomkatsed. Nende hulka kuuluvad näiteks rakukultuurid, biokiibid või arvutimudelid. On palju lootust, et tulevikuteaduses asendatakse loomkatsed eetiliste alternatiividega.
Kelleltki ei saa oodata, et ta paneks oma elu või tervise mängu olukorras, mida ta ei saa ise mõjutada. Veganitel ei ole paraku haigestudes enamasti muid valikuid kui kas seada end ohtu või tarvitada loomadel katsetatud ravimeid. Võib arvata, et valdav enamus valib teise variandi.
Samal ajal on veganid valdavalt siiski loomtestimise vastu, õhutades teadlasi otsima ja katsetama eetilisemaid alternatiive.
See on igaühe isiklik valik. Osadele on veganlus nii tähtis veendumus, et nad eelistavad partnerit, kes samu põhimõtteid jagab. Samas on veganid veel vähemus ja täpselt samade väärtustega partneri leidmine võib osutuda raskeks. Kuigi veganlus puudutab tihti kõiki elu aspekte, on veganite hulgas väga erinevaid isiksusi, keda ühendavad teiste inimestega ka paljud muud huvid ja eelistused.
Paljud loomseid saadusi söövad inimesed leiavad, et veganitest vanemad on julmad, kui ei anna oma lapsele liha ega piimatooteid. Argumentatsioon on järgmine: isegi kui oled valinud endale vegan elustiili, ei ole sul õigust oma valikut lastele „peale suruda”, vähemalt senikaua, kuni nad ei ole ise võimelised selles küsimuses otsust langetama.
Tegelikult aga kõik vanemad “suruvad lastele peale” oma elustiili, väärtusi, põhimõtteid jne. Ei saa olla väärtustevaba kasvatust. Lapse sünnist kuni tema iseseisvumiseni teevad vanemad tema eest palju otsuseid, millel on suur mõju lapse edasisele elule. Küsimus on lihtsalt selles, millised väärtused on laiemalt levinud ja üldsusele rohkem aktsepteeritavad. Just nendest kriteeriumitest lähtuvalt tunduvad mõned laste eest tehtud valikud loomulikud ning teised oma elustiili pealesurumisena. Kuna valdav osa inimesi on segatoidulised ning veganite osa rahvastikust on veel väike, tundubki liha andmine lapsele loomulik ning taimetoitlus pealesunnitud valik.
Enamik inimesi ei poolda loomadele kannatuste põhjustamist ning nende asjatut tapmist – liha, piima ja mune aga ei ole võimalik toota ilma, et sellega ei kaasneks vägivalda loomade vastu. Inimestel (sh lastel) ei ole eluspüsimiseks ega terve olemiseks vaja süüa loomseid saadusi. Samuti õpetab enamus vanemaid oma lastele hoolivat suhtumist loomadesse. Seega loomsete koostisosade väljajätmine oma ja laste toidusedelist väljendab seda, et elatakse kooskõlas oma väärtustega ning ka väärtustega, mida oma lastele edasi tahetakse anda.
Hästi planeeritud taimse toitumise kohta leiad informatsiooni siit ning erinevate eluetappide toitumise omapärade kohta siit.
Selles küsimuses on erinevaid seisukohti. Mõned veganid leiavad, et lemmikloomade pidamine ei ole õige, sest see piirab paratamatult loomade vabadust ja muudab nad meist sõltuvaks. Samuti ei ole inimestel võimalik täielikult mõista teise liigi soove ja vajadusi ja nendega alati arvestada. Lihasööjatest lemmikloomade puhul on lisaprobleemiks nende eetiline toitmine. Teisest küljest on koduloomad juba niikuinii aastatuhandete vältel aretatud meist sõltuvaks ega pruugi vabas looduses enam hakkama saada. Paljud veganid on arvamusel, et meil on kohustus nende eest hoolitseda, või ka, et inimeste ja koduloomade kooselu on olemuslikult positiivne nähtus. Üldiselt suhtuvad veganid kriitiliselt tõuaretusse nii seetõttu, et uute loomade juurdetekitamise asemel tuleks keskenduda hüljatute eest hoolitsemisele, kui ka aretusega sageli kaasnevate terviseprobleemide pärast.
Lemmikloomade toitmine on keeruline küsimus, milles veganid on eri meelt. On tõsi, et koerad ja kassid ei ole loomupäraselt taimetoitlased. Samas on poest ostetav konserv või kuivsööt igal juhul väga erinev tänapäeva koerte ja kasside eellaste toidust ega pruugi olenemata lihasisaldusest olla kvaliteetne ega tervislik. Müügil on nii taimset kassi- kui koeratoitu, mille kasulikkuse suhtes on erinevaid seisukohti. Kui koertele on taimetoit sobilikum ja mõnede terviseprobleemide puhul lausa soovitatav, siis kassid on täielikult karnivoorid. Nemad vajavad kindlasti vaid lihas leiduvat ainet tauriini, samuti A-vitamiini ja teisi toitaineid, mida küll toodetakse ka sünteetiliselt ja lisatakse kassitoitu.
Kui taimne toit ei sobi neljajalgsele kaaslasele tervislikel põhjustel või ta lihtsalt keeldub seda söömast, seisab tema pidaja dilemma ees, mille igaüks peab ise lahendama. Ühest küljest on tegemist pereliikmega, teisalt ei ole head õigustust, miks peaks teda eelistama teistele loomadele, kes tema toidu pärast piinlevad ja surevad. Looduses jahivad loomad oma saagi ise ning inimene ei pea loomade omavahelisse võitlusesse sekkuma. Mõned veganid otsustavad sööta lemmikloomadele maheliha, teised lihtsalt mitte pidada lihasööjast kodulooma. Mõeldav on ka lasta kassidel vähemalt osaliselt toituda nende endi püütud saakloomadest või kasutada freeganismi.
Tegemist on samasuguse julma ja ebavajaliku loomade surmamisega nagu toimub tapamajades, kuid olenevalt kütist või kalamehest võib lõpp olla loomale isegi piinarikkam. Asjaolu, et metsloomad on saanud oma elu elada vabaduses, seda ei lunasta, sest ei ole kuidagi moraalsem tappa õnnelikku olendit kui piinlevat. Elusolendite tapmine ei tohiks liigituda spordi või harrastuse alla. Ka jahipidamise väidetav vajalikkus populatsioonide kontrolli all hoidmiseks on kaheldav. Looduslikud kooslused suudavad ka inimese sekkumiseta tasakaalus püsida. Kui röövloomad tapavad kõige nõrgemad ja haigemad isendid, muutes nii populatsiooni tugevamaks, siis trofeede jahtijad võtavad sihikule just kõige suuremad ja uhkemad, nõrgestades nii kokkuvõttes liiki.
Paljud loomad, keda kasutatakse inimeste lõbustamiseks, ei naudi seda, ning sageli on nad väärkohtlemise ohvrid. Tsirkuses kasutatavad metsloomad elavad kitsastes puurides ja peavad taluma pidevat ringireisimist. Selleks, et sundida neid tegema kõikvõimalikke loomuvastaseid ja vastumeelseid trikke, kasutatakse piitsu, pigistavaid kaelarihmu, elektrilööke ja muid taolisi valuvõtteid. Mistahes mulje jätab pealtvaatajatele tsirkuses või näiteks veepargis pealtnäha rahulolevalt trikke tegev loom ja tema dresseerija, on kaheldav, kas loom valiks vabatahtlikult elu vangistuses tööorjuses või elaks vabalt oma loomulikus elukeskkonnas.
Mitmed riigid on juba keelustanud või piiranud loomade kasutamist meelelahutustööstuses. Ilmselgelt ei käi loomade selline kohtlemine kokku veganluse põhimõtetega. Loe loomadest meelelahutuses lähemalt siit.
Mõned veganid tarbivad alkoholi ja tubakat, mõned mitte. Nii alkohol kui tubakas on puhtal kujul taimsed, kuid tuleb arvestada, et tootmisprotsessi käigus võivad need puutuda kokku loomsete ainetega. Näiteks filtreeritakse õlut ja eriti veini sageli loomsete toodete abil ja selle kohta saab kindlat infot ainult joogi tootja käest küsides. Saadaval on aga ka veganitele sobivaid jooke, millest avaldatakse internetis aeg-ajalt nimekirju (nt http://www.vegaanituotteet.net/juomat). Kange alkoholi valmistamisel üldjuhul loomseid produkte ei kasutata.
Tubakatooted on veganite jaoks problemaatilised ka seetõttu, et sageli neid testitakse loomadel, nii tootearenduse kui meditsiiniuuringute eesmärgil.
Väidetavalt aitavad loomaaiad säilitada hävimisohus liike ja harida inimesi. Kuid enamik loomaaedades elavaid loomi ei kuulu ohustatud liikide hulka ning neid ei valmistata ette vabasse loodusesse laskmiseks. Ohustatud liike ei saa päästa, aretades ja kasvatades vangistuses isendeid, kes ei pruugi oma loomulikus keskkonnas enam hakkama saada. Selle asemel tuleks tegeleda nende elukoosluste säilitamisega ja võitlusega salaküttide vastu. On küsitav, kas inimesel ikka on õigust vangistada omavoliliselt üks isend terve liigi nimel.
Loomaaiad väidavad, et nende eesmärgiks on õpetada inimestele uusi teadmisi loomade kohta, kuid nende elanikel ei ole võimalik seal liigiomaselt käituda. Neid hoitakse väga piiratud alal, mis võib olla sadu tuhandeid korda väiksem kui looma tavapärane areaal looduses. Loomulikus keskkonnas pikki vahemaid läbivatel liikidel pole puuris ruumi oma liikumistungi rahuldada ja üksluine ümbrus ei paku piisavat stimulatsiooni. Seetõttu möödub paljude loomade elu nüristavas igavuses, mis võib väljenduda pidevas edasi-tagasi kõndimises või ringiratast ujumises. Sotsiaalsed loomad võivad kannatada üksinduse all, sest mitte alati ei hoita neid piisavalt suure karjana. Kõige selle tõttu käituvad paljud loomad loomaaias ebaloomulikult ning isegi enesehävituslikult.
Loe loomaaedade kohta ka siit.
