Nüüd, kui Nurme farmi sigade asjus on millal-küsimus lõpliku vastuse saanud, mõtiskleb Eesti Vegan Seltsi juhatuse liige Helen Kamenjuk selle üle, mida sigade kaitseks välja astunud inimesed ja ka poliitikud sellest loost õppida võiks.
Loomaõiguste aktivistile on möödunud nädal olnud kurnav. Sa näed, kuidas seoses Nurme farmi ümber toimunuga üks osa muidu tuimaks ja protestitõrksaks peetud rahvast aktiveerub. Erinevates postitustes kõlavad näiliselt loomadest hoolivad üleskutsed nagu „sõida notsudele appi, kaitsmaks neid piiritu kurjuse eest” ja „4500 süütut hinge lähevad tapmisele“.
Kuskil ajusopis mõtled, et kas nad tõesti panevad pildi kokku, ja küsid endalt, et kui nad veel ei pane, siis kas see on mingigi samm loomaõigusluse poole.
Õige pea saad aru, et siin on siiski tegemist hariliku kaksisoimu ehk inglise keeles doublethinkinguga. Pole kokkusattumus, et sellele leiab kõige kiiremini eestikeelse seletuse portaali Propastop propagandasõnastikust: George Orwell mõtles sõna „kaksisoim“ välja oma 1949. aastal ilmunud düstoopilise romaani „1984“ tarbeks. „Kaksisoim ehk topeltmõtlemine on olukord, milles üheaegselt tunnistatakse õigeks kaks vasturääkivat tõekspidamist, mis sageli pärinevad erinevatest sotsiaalsetest kontekstidest.“
Lased endale söögiks looma tappa ja nimetad seda majandustegevuseks, aga teisalt usud, et nende tapmine on piiritu kurjus ja ebaõiglus. Loom on notsu, kui on vaja kaastunnet äratada, aga rümp, kui räägime kilohinnast.
Tegemist pole kokkusattumusega seepärast, et Nurme farmi juures toimunud aktsioon toimus Kremli propaganda levitaja ja „Erakond Plaan B“ eestvedaja üleskutsel, kes kasutas ära seda, et inimesed tegelikult ju hoolivad.
Mirjam Mõttusel on ERRi arvamusloos täiesti õigus selle koha pealt, et „sellised seosed loovad protestijatest kuvandi, keda ülejäänud Eesti vaatab vaikides pika pilguga ja riputab külge silte.“
Seega on oluline kõigile meelde tuletada, et faktipõhisel aktivismil, protestil ja loomaõiguslaste tapamajade juures tunnistajaks käimisel pole Nurme farmi väravate ees ja kommentaariumites toimunuga midagi pistmist. Eelkõige ideoloogiliselt, aga ka praktiliselt, kui asi puudutab inimesevastase vägivallaga ähvardamist ja solvamist.
Loomade kaitsmist peab ühiskond üllaks ja selle eest võib presidendiltki kiita saada. See on avatud kõigile inimestele sõltumata soost, nahavärvist, rahakoti paksusest, poliitilistest veendumustest jne.
Eriti hästi saab loomade kaitsmist praktiseerida päriselt ja igapäevaselt oma sõnu tegudega kinnitades.
Alustada saab oma toidulauast, sest 2024. aastal peeti Eestis 232 400 veist, 283 600 siga, 49 300 lammast ja kitse ning 2,4 miljonit kodulindu. Kõik need loomad läksid või lähevad tapmisele. Lisaks püüti 63 000 tonni kala, millele tuleb kaaspüük veel otsa liita. Osa läheb ekspordiks, aga importisime liha ja muid loomseid tooteid muidugi ka.
Materjalidest, mis kinnitavad täistaimse toitumise tervislikkust, keskkonnasõbralikkust ja vastavust toidujulgeoleku eesmärkidele, puudust ei tule. Tasub kas või meie seltsi kodulehel ringi vaadata.
Ka selles peab Mirjam Mõttusega nõustuma, et Nurme farmi juures toimunu võiks „anda igale eestlasele julgust seista selle vastu, mis ei paista õige või on paigast ära.“
Tuleb välja, et väga paljude jaoks meist ei ole tegelikult loomade majandustegevuse eesmärgil tapmine õige. Poliitikud saavad selle lahti mõtestada kui signaali selles suunas, et meie rahvale läheb vägivallavaba ja ohutu toidusüsteem korda. Hispaaniast saabunud testide vastused kinnitasid, et loomatööstuses halle alasid ei ole. Lõppmäng on alati tapamaja ja seekordne haiguspuhang ei jää viimaseks.
Sigade eest seisnute selgitustest võib aru saada, et nad soovisid, et loomade tapmisel oleks põhjus. Kuna meil pole tervislikuks eluks loomi tarbida vaja, siis järelikult on nende tapmine ilma põhjuseta. Kui sulle tundus, et loomatööstuses on midagi paigast ära, siis on praegu õige aeg, et näha, kuidas meie endi valikud siin rolli mängivad. Seisame loomade eest päriselt, mitte lühiajalise aktsiooni raames, mille tegelikud tagamaad on poliitilise krediidi jagamine. Parim farmiloomade eestkoste praktika on toetada seda, et neid juurde ei toodetaks.