Viimane sõna: Britta – Eesti Vegan Selts

27. detsember 2024

Portugal avaldas plaanid riikliku taimse valgu strateegia loomiseks

Viimane sõna: Britta

„Viimane sõna“ on tagasi! See on ankeet Eesti Vegan Seltsi blogis, mida täidab iga kord erinev seltsi liige ning mille käigus avalikustavad nad oma „viimased“. Eks ikka seepärast, et veganitele peab alati viimane sõna jääma! Teeme tutvust Brittaga.

Foto: erakogu

BRITTA

Teie sõbralik naabervegan! Käin oma 9to5 tööl, vabal ajal jõusaalis ja palju jalutamas. Olen Eesti Vegan Seltsi pikaaegne liige ning nüüd juba mõnda aega ka Eesti Vegan Podcasti kaassaatejuht.

Viimane kord, kui naersin nii, et pisarad silmis… Hiljuti käisin sõbrannaga „Return to Silent Hilli“ vaatamas, meil sellega nostalgia ja see on üks meie thing ning see oli nii halb, et oli korralik kõhulihaste sessioon.

Viimane laul/muusikapala, mida kuulasin mitu korda järjest… deadmau5 - „Ameonna“. Ma olin parasjagu trennis jooksulindil, kui see mul Discover Weekly/Release Radari playlistis tuli ja see on üks neist lugudest, mis justkui viib su oma kehast välja ning sa oled autopiloodil ja sa tunned, et sa võid igavesti joosta.

Viimane kord, kui tegin midagi esimest korda elus… Liitusin võistkonnamängu spordiga ning käin nüüd korra nädalas võrkpalli mängimas. Ma ei ole võistlushimuline inimene ning füüsiline koormus seejuures on isegi teisejärguline, pigem on see lihtsalt nii lõbus, viimane mäng oli ka korralik kõhulihaste sessioon jälle.

Viimane kord, kui ma igatsesin midagi või kedagi… Viimati olen igatsenud aega, kus globaalne situatsioon ei olnud shituatsioon. Üleküllus halbadest uudistest teeb olemise raskeks. Ja ma tean, et juhtub ju ka palju häid asju, aga me kõik ilmselt teame, kuidas negatiivsus toimib.

Viimane kord, kui sõin midagi, mis maitses paremini kui ootasin… Prismast soja-nisuvalgu konserv. Näeb välja nagu kassitoit, aga paned saia/leiva peale ja täiesti adekvaatne amps! 100g kohta ka 13g valku, äkki õnnestub nii isegi valgupuudusesse suremist vältida. 🤞

Viimane kord, kui ma võtsin teadlikult aja maha… Ma ütleks, et peaaegu iga pühapäev on mul aeg maas. Rahulik pikk hommik, pikk jalutuskäik õues, mõnus hygge õhtupoolik toas küünlavalgel teetassiga. 😌

Viimane kord, kui ma muutsin oma arvamust… Ma kunagi arvasin, et datlid on rõvedad, aga tuleb välja, et värske dattel on hoopis päris mõnus! 🤯

Viimane riietusese, mille oma garderoobi lisasin… Ühed hästi lohvakad cargo taskutega ruudulised püksid, mis on natuke naljakad ja võib-olla meenutavad midagi, mida võiks klouni garderoobist leida, aga samas tuusad ka.

Viimane harjumus, millest lahti lasin… Ebatervislik snäkkimine. See on ikka saatanast ja kuna ma olen see tüüp, kes ei lõpeta enne, kui pakk on tühi, siis see oli väga halb komme. Õhtul pakk krõpsu - miks mitte! Koduteel poest lil treat, ma väärin seda! Ma olen neist kommidest juba küllastunud, aga kuidas ma jätan need seitse kommi siia paki põhja siis niimoodi?!

Viimane harjumus/hobi, mille juurutasin… Eelmisest vastusest johtuvalt kalorite jälgimine. Ma polnud kunagi vaadanud, mitu kalorit on tofukeses, seega polnud probleem ühe täisväärtusliku toidukorra jagu kaloreid nende näol sisse kühveldada.

Viimane vegansöögikoht, mida külastasin… Lokaal Tilk! Olen nüüd seal kaks korda käinud ja see on ikka üks eriline koht, kuhu kindlasti tuleb minna veel ja veel. Ok tegelt hiljem veel astusin Vegan V ukse vahelt sisse, et sealt vastlakuklid kaasa haarata. 🤭

Viimane sari, mida ahmisin/binge’isin… Mul ei ole enam ühtegi voogedastuse platvormi, seega viimane binge jääb kuskile ammusesse aega ning ma olen enam kui kindel, et see oli „Love is Blind“. 🙈

Viimane raamat, mida lugesin… Ma olen kahjuks väga harv lugeja (see on see hobi, mida peab juurutama!), aga viimane kaasahaarav raamat, kuhu ma kleepisin ülipalju märkmeid mõtete juurde, mis mulle meeldisid, oli Adam Granti „Järelemõtlemise kunst“. Tabasin ennast seda lugemas läbi veganprisma ning seal oli palju häid mõtteid selle kohta, kuidas inimesed on kinni oma mingites uskumustes ning aegunud infos. „Naerame inimeste üle, kes kasutavad siiani Windows 95, hoides ise samal ajal kinni seisukohtadest, mille 1995. aastal kujundasime.“

Viimane kord, kui ma tundsin, et olen õigel teel… Iga kord, kui näen järjekordset asja, mida jubedat inimesed loomadega teevad, milliseid uusi ekspluateerimise viise leiutavad, tean, et ma ei taha enam mitte kunagi panustada sellesse süsteemi.

Viimane asi, mida inimesed minu kohta arvaksid (kuid mis sellegipoolest tõele vastab)… Kahjuks ei ole minu juures mingit müstikat ja ma olen nagu avatud raamat, aga võib-olla tuleks üllatusena, et kui ma 2008. aastal Londonis elasin, läbisin seal aeroobikatreeneri kiirkursuse ning omandasin tunnistuse, mida ma kunagi kasutanud ei ole. 🙃

Suur aitäh, Britta! Soovime sulle ja kõigile lugejatele igavesti kõige mõnusamaid pühapäevi!