Kirjutas: Liisi Toom
Kanada loomaõigusaktivist ja auhinnatud fotoajakirjanik Jo-Anne McArthur tutvustas hiljuti oma tööd ka eesti aktivistidele. Ta jagas enda ja oma organisatsiooni We Animals Media kogemusi publiku silmade alt varjatud loomade tegelikust elust. Järgnevalt teen ülevaate McArthuri poolt jagatud mõtetest ja kogemustest, laiendades seda omakorda loomakaitsega seotud teemadega, mis on Eestiski fookuses.
Varjatud loomad ja kuidas neid nähtavale tuua
Pilt võib öelda vahel rohkem kui tuhat sõna. Ajaloos on olnud mitmeid fotoajakirjanikke, tänu kelle piltidele oleme näinud sõdade koledusi, kriisikollete tegelikke mastaape, kannatajate valu ja kulisside taga abistajate meeleheidet. Vietnami sõda, Austraalia tulekahjud, hiljutine COVID-19 pandeemia ja Ukraina sõda on vaid mõned neist. Arvestades, et maailmas on lisaks 8,1 miljardile inimesele veel rohkem loomi, on üllatav, et fotod loomadest on tugevalt kallutatud ja nende esindatus meedias on väike. Kõige värskemad andmed tarbimiseks kasvatavate, peetavate ja tapetavate maismaaloomade kohta näitavad, et nende arv on suurem kui kunagi varem: ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni andmetel peetakse ja tapetakse maailmas aastas hinnanguliselt 92,2 miljardit maismaalooma.
Loomadele keskendunud fotoajakirjanike töö on äärmiselt oluline, et tuua see reaalsus nähtavale. „Loomafotoajakirjandus katab laiahaardelist inimese-looma konflikti ja sellest tulenevat kannatuste ökosüsteemi,” defineerib Jo-Anne McArthur We Animals Media poolt juurutatud uut valdkonda ajakirjanduses. Ta toob välja, et paljude loomade vaatamist me naudime, näiteks meie lemmikloomade. Varjatud loomad on need, keda me sööme, kasutame tööks, kes kannatavad (loodus)katastroofides, sõdades ning teadusuuringute tõttu. Loomafotoajakirjandus nõuab radikaalset empaatiat ja enesereflektsiooni.
Kes kannatab?
Ukraina kriisi algusajal jõudis meediasse uudis farmipõlengust, milles suri lehmi, kanu ja sigu, keda kasvatati liha- ja piimatööstuse tarbeks. Uudis kajastas aga hoopis oma vara kaotanud inimese kannatusi. Mida ei näidatud ega tunnetatud, olid loomad, kes kaotasid oma elu kohutavates piinades. Uudis nentis, et sõja esimeste kuude käigus hukkus orienteeruvalt 15% kariloomadest. Ja see on vaid üks sõda. Nende loomade arv, kes kaotavad oma elu looduskatastroofides, on hoomamatu. Sõltumata sellest, kas tegemist on sõjaga, oleksid need tarbimiseks toodetud loomad oma elu inimese käe läbi kaotanud nii ehk naa. Just loomade tegelikkuse jäädvustamine ja levitamine on Jo-Anne’i ja We Animals Mediaga seotud üle saja fotoajakirjaniku töö keskmes. Jo-Anne McArthur on koos teiste fotoajakirjanike ja rohkem kui tuhande mittetulundusorganisatsiooniga aastate jooksul kajastanud paljusid teemasid, alates võitlusest koerakasvanduste ja naaritsanaha farmide sulgemise eest, kuni tapamajadesse transporditavate loomade olukorrani veoautodes, keskendudes peamiselt farmiloomadele, keda vaatamata nende tohutule arvule on pildil vähe. Meie silmade eest on peidetud lood, kuidas mõne viirusega nakatunud või alles nakkusohus olevaid loomi elusalt maetakse. Ka loomi ja inimesi ohustavate zoonootiliste viiruste tõttu on oluline loomatööstusega lõpparve teha.
Miks on loomatööstus kõige varjatum tööstus?
Ajal, mil meie endi privaatsus on tänu tehnoloogiale minimaalne, on hämmastav, et tööstusharu, mis tegeleb meie elus väga olulise aspekti ehk toidu tootmisega, saab tegutseda praktiliselt ilma märkimisväärse järelvalveta, luues valekujutusi õnnelikest loomadest, kes ise tahavad oma kehaosasid või eritisi inimestele pakkuda. Eestiski on „kohalikud väiketootjad”, kes kutsuvad oma loomi vaatama ja kajastavad elu farmis kui idüllilist maaelu ja parima tooraine tootmist. Need on reklaamiks loodud ilupildid, millel on harva tegelikkusega midagi pistmist. Selle tõestuseks on loomakaitseorganisatsioonide pidevad kajastused. Hiljutisemad neist Eestis avastasid farmi, kus haiged elusad lambad olid koos surnutega. Värskelt ekraanidele jõudnud dokumentaalfilm „Pignorant” toob vaatajani seafarmide, seal hulgas ka vabapidamisega farmide, ja sigade tapmiseks kasutatavate gaasikambrite õudused.
Suur osa meie toidust tuleb suurfarmidest, sh Eesti omadest, kus on juba avalikuks tulnud räigeid vägivallaakte loomade suhtes, hügieenist mitte kinnipidamisi, ebahumaanseid nõudeid ja isegi nende vältimist, et tootmisliin saaks kiiremini tapamajja liikuda.
Jo-Anne McArthur avas oma ettekandes ajakirjanike töö keerukuse tagamaid ja kirjeldas, kuidas inimese valu tunnistamine on meile vastuvõetavam kui loomade valu nägemine ja aktsepteerimine. Sellest ka vajadus radikaalse empaatia ja enesereflektsiooni praktiseerimise oskuse järele. Tavaline eestlane tarbib keskmiselt kolm korda päevas loomade kehaosasid ja võetusi, mis on tundmatuseni töödeldud ja maitsestatud. Neid loomi on aretatud ebanormaalsetes kogustes lihasmassi, piima ja mune tootma, nad on vangistatud, korduvalt vägistatud, nad on oma lastest ja sotsiaalsetest tegevustest eraldatud. Burgeripihv, steik, peekon, juust, jogurt, piimašokolaad: kõik sisaldavad loomseid koostisosi, mida ei ole inimesele toiteväärtuse seisukohast vaja, mis on isegi kahjulikud ning mille saamiseks on kasutatud vägivalda. Selles vägivallas osalemise tunnistamine on raske. Nähes loomset sisaldavas toidus tundevõimelist looma, peab inimene tegema valiku ja endalt küsima: „Kas olen nõus maksma selle eest, et keegi vägistab lehmi, sigu, lambaid, hoiab loomi vastutahtsi betoonist ja kitsalt võretatud puurides, tapab neid ning teeb kõik, et looma kehast maksimaalselt võetisi välja pigistada selleks, et raha teenida?”
Paljud farmerid räägivad toidujulgeolekust. Toidujulgeolekuga ei ole siin midagi pistmist, sest ressursid, mida kasutatakse loomade kasvatamiseks, saaks suunata lahendustele, mis toidaks inimesi. Nii jääks rohkem vahendeid tervislikuma ja jätkusuutlikuma süsteemi loomiseks, mis ei kasuta vägivalda ja mis tagaks taskukohase toidu rohkematele inimestele. Jo-Anne tõi välja hea näite, kuidas mitmed loomakasvatusega tegelenud farmid on juba liikunud üle taimekasvatusele. Eestiski võiks see olla tugev suund, arvestades meie maa võimalusi.
Õigus teada, õigus nõuda muutusi
Mida siis teha saab? Mõned mõtted ja soovitused nii tarbijatele kui otsustajatele:
- Loomatööstuse läbinähtavuse nõudmine. Mis oleks, kui igas farmis, igas loomatööstuse etapis oleks videokaamerad? Mitte ainult piima pudelisse paneku kaadrid, vaid ka lehmade sundrasestamise, vasikate äravõtmise, sigade puuride ja tapamajades toimuva kaadrid? Milline on selle tööstuse mõju loomadele ja selles töötavatele inimestele?
- Loomatööstuse doteerimise lõpetamine ja taimse tööstuse toetuste suurendamine. See aitaks hoida täistaimsed toidud taskukohaste hindadega ja nii suunata inimesi neid rohkem tarbima. Avalikustatud võiks olla inimeste maksude osakaal, mis läheb loomatööstuse ülalpidamiseks ning üleminekuplaan taimse tööstuse toetamiseks. See aitaks muuhulgas suunduda samm-sammult loomade-, looduse-, ja tervisesõbralikemate süsteemide kujundamiseni.
- Loomsete toitude reklaamide keelamine või esmalt valekujutiste loomise keelustamine: ainuke õnnelik loom on loom, keda ei tarbita.
- Taimsete toodete normaliseerimine avalikes asutustes ja juhistes. Avalikul sektoril on siin võimalus kujundada tarbimiskultuuri ja olla eeskujuks oma ürituste ja hangete korraldamisega, mis kõik saavad olla täistaimsed. Lisaks saab (kultuuri)projekte rahastades anda eelistuse neile, kes tagavad 100 või kas või rohkem kui 50% ulatuses täistaimsete valikutega toitlustamise ja mille käigus ei ekspluateerita loomi (nt hobusekaarikud jõululaatadel).
Loomade kaitsmine tundub olevat konfliktne tegevus. Enamus inimesi ütleksid, et nad armastavad loomi. Paljud maksavad suuri summasid oma koduloomade eest. Farmerid räägivad nunnudest loomadest, keda nad paitamas käivad. Samal ajal aga paistab, et armastus kestab seni, kuni loomal on meie jaoks mingi otstarve: toiduks, koormavedajaks, meelelahutuseks, stressimaandajaks. Oma meelerahu nimel petab enamus inimesi end uskumusega, et nad on loomaarmastajad, kuid tegelikkuses piirdub see vaid lemmikloomadega. Jo-Anne ütles: „Seda, keda me armastame, me kaitseme”. Loomakaitsjad on tohutu surve all ning saavad oma töö käigus nii ähvardusi kui kohtukutseid, tihtipeale peavad nad silmitsi seisma nende vastu suunatud füüsilise vägivallaga, rääkimata vaimsetest kannatustest, olles päevast päeva silmitsi loomadele suunatud vägivallaga.
We Animals Media – maailma juhtiv loomafotoajakirjanduse agentuur, mis dokumenteerib, kuidas inimtegevuse otstarbel loomi ära kasutatakse. Andmebaas, mis pidevalt kasvab, sisaldab praeguse seisuga 27 000 fotot, mis on vabalt kasutatavad.
We Animals Media poolt välja antud raamatutega saab tutvuda ning neid soetada siin.
Fotod vasakult paremale: 1. osaliselt arenenud hanepojad Türgi aretusfarmi inkubaatorikastis. Havva Zorlu / We Animals Media; 2. üleujutusveest ümbritsetud intensiivfarm Põhja-Carolinas USA-s. Jo-Anne McArthur / We Animals Media; 3. vastsündinud põrsas poegimisaediku restpõrandal Lombardias Itaalias. Nova Dwade / We Animals Media; 4. ja postituse tunnuspilt: loomade fotoajakirjanik Jo-Anne McArthur New Yorgi osariigis Watkins Glenis asuvas Farm Sanctuary farmiloomade truvakodus. Victoria de Martigny / Farm Sanctuary / We Animals Media; 5. Lõksu jäänud siga kõhuni ulatuvas üleujutusvees Ravennas Itaalias. Stefano Belacchi / Essere Animali / We Animals Media.