Kohad, kust loomad läbi käivad

03. juuli 2026

Uus raport: taimse põllumajanduse toetamine on hädavajalik

Märgistamata haudadest, kandmata leinast
Emilia Leese'i essee uurib, kuidas meie mälestamise viisid paljastavad mitte ainult selle, keda me leiname, vaid ka selle, kelle elu me kunagi kaotuseks ei pea.

Rooma kunstikeskuses inimeste peade kohal hõljuvad endise tapamaja instrumendid. Autori foto.

Emilia Leese

Tõlge ingliskeelsest esseest Where the Animals Pass Through

Vaadata maailma liike võrdseks pidava vegani pilguga on nagu panna ette tõde paljastavad päikeseprillid 1988. aasta filmist „Nad elavad“. Kuhu iganes sa ka vaatad, näed loomade kasutamist. Mõnikord otseselt, olgu see siis lihunikupoe, võileiva, jäätise või lemmiklooma näol. Teinekord kaudselt, kui see luurab meedias näiteks piimatoodete, vorsti või teolima sisaldava kreemi reklaamina. Need prilliklaasid toovad aga nähtavale ka tühjuse kohtades, kust loomad on läbi käinud ja sunniviisiliselt inimesi elatanud, kuid kus me ei luba mitte ühtegi mälestust nende eksisteerimisest. Mälestamine on lubatud vaid siis, kui seda tehakse inimkohaloluga raamistikus.

Terike Haapoja kirjutab oma essees „Looma raamistamine“ (Framing the Animal):

„Loomal, kes on Teine, ei ole hauda, see on eikuskil ja kõikjal, meie kehade sees, peal ja ümber, kõigi silme all peidus. See võib olla nähtamatu ajaloo, seaduste, ideoloogia ja majanduse jaoks, kuid see on olemas meie maailma materiaalsuses, kummitades meid kuni seda tunnistatakse ja sobilikult leinatakse.“

See kõnetas mind sügavalt, kui kõndisin läbi minu jaoks võõra Rooma piirkonna Testaccio, kus asub hiiglasuur endine tapamaja, praegu tuntud kui Il Mattatoio.

Tapamajast kunstini

Il Mattatoio tegutses tapamajana aastatel 1891 kuni 1975. Selle hooned katsid 50 000 ruutmeetrit ja koos veiseturuga (campo boario) ulatus pindala 100 000 ruutmeetrini. Avamise ajal oli see üks suurimatest ja tehnoloogiliselt arenenumatest tapamajadest Itaalias ja selle juurde kuulus ka koššer-tapmise osakond. Perioodil 1912–1918 lisati kompleksile külmhooned, muutes selle üheks kõige modernnemaks tapamajaks Euroopas. Ainuüksi 1892. aastal leidsid siin oma lõpu 145 000 veist ja siga. Tapamaja oli võimeline ühekorraga vastu võtma kuni 50 rongivagunitäit loomi ja veiseturg mahutas 1200 looma. Kompleksis hoiti kuni 1300 veist, sealhulgas vasikaid neile eraldatud hoones vitellara – loomulikult ilma oma emadeta. Samal aastal tapeti seal 40 000 siga, kuigi kümnetunnise tööpäeva maksimaalne maht oli 3000.

Mul ei ole õnnestunud leida kogu ettevõtte aastaseid tapmisnumbreid. Sellegipoolest võib ainult 1892. aasta arvude põhjal tagasihoidlikult hinnata, et siin hukkus tapamaja 87-aastase ajaloo jooksul 12,6 miljonit looma.

Täna on Il Mattaiolo kunsti-, kultuuri- ja ülikoolikeskus.

Loomadest on järel vaid nende ärakasutamise ja surma paigad: katusega kaetud karjaaed ja hooned, mis on siiani tähistatud kui macello (tapmine).

Praegu kunstigaleriina kasutuses olevas hoones on säilinud mõned instrumendid, mis olid tunnistajateks nii paljudele õudustele, kannatustele ja verevalamistele, kuid mitte miski ei viita sellele ajaloole. Inimeste peade kohal hõljuvad lihakärud on nagu Carol J. Adamsi puuduvad referendid, nii seal surnud loomade jaoks kui lihatööstuses ekspluateeritud tööliste jaoks. Nagu olen ka mujal kirjutanud, siis loomade ja inimtööjõu ärakasutamine on mõlemad ühe ja sama brutaalse süsteemi osad.

Ebakõla industriaalse surmamaastiku ümbersünnis inimkultuuri ja kunsti jaoks mõeldud paigaks ei lõppe kompleksi väravate juures. Il Mattatoio tagumise sissepääsu juures on plakat Ukraina lipuvärvidega, mis teatab: „Tsivilisatsioon ja kultuur – sõja jaoks ruumi ei ole“. Ma küll nõustun, aga me jätame järjepidevalt kõrvale loomad, kelle vastu oleme pidanud kõige pikemat sõda (vt Stacy Bankwelli tööd) ja kellest me midagi mäletada ei taha. Kuidas saame end tõeliselt vabastada inimkonna kõige halvematest kalduvustest, kui me ei suuda seista silmitsi isegi omaenda toiduga seotud verejanuga?

Lehmapiimast valmistatud toorjuustu reklaam kohe Il Mattatoio sissepääsu juures oli ootamatu irooniamoment.

Mälestamine

Medellínis asuv Museo Casa de la Memoria (Mälestustemaja muuseum) on koduks tähelepanuväärsetele lugudele, dokumentidele, kunstile ja multimeedia väljapanekutele Colombiat umbes 40 aastat vaevanud relvastatud konflikti kohta. See on läänepoolkera kõige pikem relvastatud konflikt, mis jätkuvalt edasi hõõgub. Muuseum on erakordne mõistmise, mäletamise, mälestamise ja rahuloome paik. Tahtmatult on see ka koht, kus mõtiskleda selle üle, kuidas me tõrjume loomad välja kõigist eluvaldkondadest, kui nad ei ole just meie teenistuses.
Üks muuseumi ajenditest on luua ruum konflikti ohvritele, neid mäletada ja aidata külastajatel kujutleda maailma ilma relvakonfliktideta. Sissepääsu juures asuval seinamaalingul on kujutatud loomi ja loodust ning muuseum toob välja, et konflikt oli mitmel moel ka vägivald maa vastu. Seega on tunda väljapoole laienevat mälestamist ja rahuloomist, kuid seda siiski inimkesksest vaatenurgast.

Muuseumi territooriumi kõrval asuv näitus „Recetario para la Memoria“ („Mälestuste kokaraamat“) on sügavalt liigutav.
Vägivallaohvrite, kellest mõnede kehasid pole kunagi üles leitud, pereliikmed ja sõbrad meenutavad mõnda toitu, mida nende lähedane valmistada tavatses või eriti nautis, ning on näitusel selle retsepti avaldanud. See on intiimne, universaalselt mõistetav ja laastav. Külastajad saavad osa lähedaste kaotusest ja kogevad köögi tuttavlikus keskkonnas killukest kadunud inimesest.

Kuid nagu kõikjal mujal maailmas, sisaldab iga retsept omaenda tunnistamata ohvrit: mõnda kala, kana, lehma, siga, muna või piimatoodet. Me ei näe neis ohvrites väärtust muu kui meie igapäevaelus kasutatavate objektidena.

Neil ei olnud valikut

Londonis on üks haruldane asi: mälestusmärk, mis nimetab loomade kannatusi selgesõnaliselt. Animals in War Memorial (mälestusmärk loomadele sõjas) asukohaga Brook Gate, Park Lane avaldab austust nendele lugematutele loomadele, kes on alates esimesest maailmasõjast kuni tänapäevaste konfliktideni inimsõdurite kõrval teeninud, kannatanud ja surnud. Hobused, muulad, koerad, tuvid, elevandid ja paljud teised, igaüks neist teenistusse võetud ilma igasuguse sõnaõiguseta nende inimestest omanike sõdades. Mälestusmärk on liigutav, isegi kummitav ja sellel on üks detail, mis on eriti südantlõhestav. Kivisse on raiutud sõnad „They had no choice“ („Neil ei olnud valikut“).

Need neli sõna on mõeldud kui hauakiri, kui süütute ohverduse tunnustamine. Oma aususes paljastavad need sõnad aga midagi palju suuremat kui mälestusmärgi kavatsus. Kui meil on võimalik teadvustada, et sõtta kaasatud loomadel ei olnud valikut, miks ei suuda me tunnistada, et sama kehtib iga looma kohta, keda me ära kasutame? Seal ei olnud tapamajas valikut. Lehmal, kelle piim läheb reklaamis kujutatud toorjuustu sisse, ei olnud valikut. Oma emast eraldatud vasikal vitellaras ei olnud valikut. Kanal, kelle munadest saab retsept mälestuste kokaraamatus, ei olnud valikut. Ookeanist välja tõmmatud kalal ei olnud valikut. Laboris mürgitatud rott; jänes, kelle nahast saab müts; verele pügatud nahaga lammas – mitte keegi neist ei ole seda valikut teinud. Nad ei anna mitte mingisugust nõusolekut. Me võtame nendelt kõik, olgu selleks nende kehad, piim, munad, vill, nahk, lapsed, kogu nende elu, juba enne sündi ja tihti enne, kui nad on üldse eostatud. Me aretame neid ainsa eesmärgiga neid ekspluateerida ja hävitada. See ei ole suhe. See ei ole hoolitsus. See on karistus.

Terike Haapoja on tabanud sellise äravisatavuse tagajärje:

„Kellegi tunnustamine täielikult inimesena tähendab enamasti ka tema tunnustamist leinamisväärse eluna, samal ajal kui neid, keda loetakse mitteinimeseks, alamaks inimeseks või vähem kui inimeseks, nähakse eluna, mis lihtsalt hävib, ilma et tegemist oleks kaotusega.“

Sõjamälestusmärk raiub kivisse, et nendel loomadel ei olnud valikut. Kui piirame selle äratundmise sõja kitsa kontekstiga, siis me kas väidame, et loomadel, keda me sööme, kanname, kelle peal teeme katseid, keda iga päev kaubastame, oli valik või suurema tõenäosusega, et nende valikuvõimaluse ja nõusoleku puudumine ei oma tähtsust – me isegi ei mõtle selle peale. Nad hukkuvad ja me ei loe seda kaotuseks. Nad surevad ja me ei leina.
Loomade sõjamälestusmärk räägib tõtt ühe kitsa loomade kasutamise kategooria kohta. Kuid mitte ühelgi inimeste poolt kasutataval loomal mitte üheski kontekstis ei ole valikut. Ainus vahe sõjahobuse ja piimalehma vahel on see, et me oleme otsustanud ühte mäletada ja teise unustada. Ja selle unustamisega paljastame me, et mälestamisel ei olnudki kunagi midagi pistmist loomaga. See rääkis meist endist: sellest, mida meil õnnestus välja pigistada ja millele suutsime näkku vaadata.

Teised meiesugustena

Nii paljusid inimestevaheliste relvakonfliktide ohvreid, olgu Colombias või mujal, peeti asendatavateks, pelgalt osaks konflikti tavapärasest kulgemisest. Peale ohvrite sõprade, pere ja kaaslaste ei tajunud keegi nende kadumist kaotusena, sest nende elud olid juba leinamatuteks määratud. Me käitume loomadega sarnaselt, mõistmata, et niimoodi kinnistame ettekujutust „alaväärsest Teisest“: olevuste kategooriast, kelle kannatused ei lähe arvesse, kelle surm ei ole kaotus ja kelle puudumine ei jäta endast maha hauda. Tapamajast saab kunstikeskus. Kokaraamatust saab mälestusmärk. Sõjamäletusmärgist saab erand. Ja need loomad, kelle häält me ignoreerime, kelle nõusolekut me ei küsi ja keda me siia ilma sigitame, kummitavad kogu aja meie maailma materiaalsuses, oodates, et neid tunnistataks, oodates, et neid korralikult leinataks, oodates, et me lõpuks ometi taipaksime, kuidas nende kustutamist õigustav loogika on sama loogika, millega saab õigustada ükskõik millist kustutamist, ja et meie kõik oleme alati need, kes otsustavad.

***

Emilia Leese on autor, looduse taastaja ja taskuhäälingu saatejuht, kes uurib, kuidas eetika, toit ja meie suhted loodusega ristuvad. Pärast kahekümneaastast karjääri finantsõiguse juristina suunab ta nüüd oma strateegilise taibu veganluse eest seismisesse ja ökoloogilisse taastamisse, viimast koos auhinnatud BirchfieldHighlands.org-ga. Ta on raamatu „Think Like a Vegan: Embracing Ethics in a Plant-Powered World“ kaasautor (saadaval siin, olemas ka Eesti Vegan Seltsi raamatukogus) ja juhib samanimelist taskuhäälingut. Toimetab ajakirja ning jagab oma aega Londoni ja Šoti mägismaa vahel.