Parapähklid on parimad seleeniallikad. Päevase seleenivajaduse saab kaetud ühe parapähkli söömisega. (Foto: Jaydot / Flickr)
Seleen on oluline antioksüdant, kaitstes rakke vabade radikaalide kahjustuste eest, aidates sellega vähendada vähki ja südamehaigustesse haigestumise riski. Seleen osaleb normaalse arengu, kasvu ja ainevahetuse protsessides.
Seleenipuudus nõrgestab immuunsüsteemi ja võib võimendada mitmetest teistest teguritest tingitud haiguslike seisundite väljakujunemist.
Taimsete toiduainete seleenisisaldus sõltub ennekõike kasvukoha pinnase seleenisisaldusest. Kuna Põhja-Euroopa riikide pinnas on suhteliselt seleenivaene, on soovitatav siinsetel elanikel seleenivajaduse vähemasti osaliseks katmiseks võtta seleeni kas toidulisandina või süüa igapäevaselt üks parapähkel.
Seleen on oluline antioksüdant, kaitstes rakke vabade radikaalide kahjustuste eest, aidates sellega vähendada kroonilistesse haigustesse, nagu vähk ja südamehaigused, haigestumise riski. Seleen osaleb kilpnäärme talituse reguleerimises, olles sellega oluliseks lüliks normaalse arengu, kasvu ning ainevahetuse protsessides. Ta aitab tagada immuunsüsteemi normaalset toimimist. Teda on vaja kudede elastsuse säilitamiseks ja vananemise aeglustamiseks.
Seleenipuudus nõrgestab immuunsüsteemi ja võib võimendada mitmetest teistest toitumislikest, biokeemilistest ning viiruslikest teguritest tingitud haiguslike seisundite väljakujunemist. Piirkondades, kus pinnas ja toit sisaldavad väga vähe seleeni, esineb südamehaiguse vormi (Kešani tõbi), mida iseloomustab südame suurenemine ja –puudulikkus. Defitsiidi väljakujunemisele võivad kaasa aidata suitsetamine, alkoholi tarbimine, rasestumisvastaste tablettide söömine ning haiguslik keha seleeni omastamise võime vähenemine.
Toksilised kogused põhjustavad juuste ja küünte väljalangemist ning hapraks muutumist, samuti nahalöövet, küüslaugulõhnalist hingeõhku, väsimust, ärrituvust ja häireid närvisüsteemi töös. Liigtarbimist esineb harva ja põhjuseks on neil juhtudel tavaliselt kas keskkonnareostus või tööstusõnnetused. Saastumata toitu süües ei ole võimalik tarbida organismile kahjulikus koguses seleeni.
Taimsete toiduainete seleenisisaldus sõltub ennekõike kasvukoha pinnase seleenisisaldusest. Parimaks seleeniallikaks peetakse tihti parapähkleid, samas on parapähklid heaks näiteks, kuivõrd palju võib seleenisisaldus toiduainetes kasvukohast tingitult kõikuda. Nii annab Tervise Arengu Instituudi (TAI) toidu koostise andmebaas1 parapähklite seleenisisalduseks 50 μg 100 grammi parapähklite kohta (viidates Rootsi andmebaasile2), kuid Soome vastav andmebaas3 1917 μg (viidates USA Põllumajandusministeeriumi (USDA) andmebaasile4). Selliseid näiteid võib tuua veel: punase peakapsa vastavad näitajad TAI ja USDA andmebaasis on 9,6 ning 0,6; täisterariisil 2 ja 23,4; äädikal 89 ja 0,5 jne. Ka esineb ebakõlasid andmebaaside siseselt: näiteks on TAI andmebaasis kuskussi seleenisisalduseks kuivainena 2,5 μg ning keedetult 28 μg 100 g kohta. Seega on väga keeruline öelda, kui palju mõni konkreetne poest ostetud toode seleeni sisaldab, sest tihti pärinevad ostetud kaubad maailma erinevatest osadest, kus kasvupinnase seleenisisalduse erinevus võib olla väga suur.
TAI toidu koostise andmebaasi järgi on parimateks taimseteks seleeniallikateks alljärgnevas tabelis esitatud toiduained. Samas on oluline märkida, et alltoodud väärtused võivad toiduainete seleenisisaldust nii üle- kui ka alahinnata ja ei pruugi adekvaatselt iseloomustada Eesti kaubandusvõrgus saadaolevate kodu- ning võõramaiste toiduainete seleenisisaldust.
Kuna Põhja-Euroopa riikide pinnas on suhteliselt seleenivaene võrreldes näiteks USA või Kanada pinnasega, on soovitatav siinsetel elanikel seleenivajaduse vähemasti osaliseks katmiseks võtta seleeni kas toidulisandina või süüa igapäevaselt üks parapähkel5.