Liikmetele
20. november 2026

Tehisintellekti veekasutus on luubi all. Ka liha väärib tähelepanu

Kui soovid oma veejalajälge vähendada, siis tasub alustada sellest, et süüa vähem liha.
Tehisintellekti veekasutus on luubi all. Ka liha väärib tähelepanu
Loomakasvatus kasutab palju vett. Foto: Portraits of Modern Dairy / Unsplash
Seth Millstein. AI’s Water Use Is in the Spotlight. Meat Deserves a Look, Too. Sentient. 10.08.2026

Tõenäoliselt oled kuulnud väidet: ainuüksi ühe e-kirja koostamine ChatGPT abil kulutab terve pudelitäie vett. See ei vasta tõele. Kuigi tehisintellekt vajab vett, on ühe vestlusroboti päringu tegelik veejalajälg tavaliselt väike. Näiteks lihtne ChatGPT päring, nagu e-kirja kirjutamine, kulutab 6 ml ehk umbes teelusikatäie vett – ligikaudu 1% tavalisest veepudelist.

Siiski pole üllatav, et see väide laialt levima hakkas. See, kuidas tehnoloogia tegelikult töötab, on enamiku inimeste jaoks mõistatus. Tehisintellektiettevõtted ei ole just olnud läbipaistvad selles, kuidas nende mudelid töötavad või kui palju vett ja energiat need tarbivad – see on üks paljudest põhjustest, miks tehisintellekti veekasutust on keeruline välja arvutada. Need tegurid koos paljude muude tehnoloogiaga seotud muredega – sealhulgas selle kasvu ja andmekeskuste rajamise mõjuga kohalikele kogukondadele – on tekitanud mõistetava umbusu tehisintellekti ja selle maailmale avaldatava mõju suhtes.

„Ma arvan, et enamiku inimeste jaoks oli see esimene kord, kui nad üldse kuulsid, et mõni arvutiprotsess vett kasutab,“ ütleb Andy Masley väljaandele Sentient. Masley on sõltumatu teadlane ja organisatsiooni Effective Altruism DC endine juht. „Sa lihtsalt tegeled oma asjadega, tehisintellekt võtab tuure üles ja järsku ilmub lugu sellest, kuidas sõna otseses mõttes iga kord, kui saadad vestlusrobotile prompti, kulub üks pudel vett. Ma arvan, et paljude jaoks oli see tõeliselt šokeeriv.“

Masley, kes on väite „üks pudel vett iga prompti kohta“ osas selgelt skeptiline, on pikka aega olnud nördinud ebaproportsionaalse tähelepanu pärast, mida tehisintellekti veekasutus saab võrreldes teiste suure veekuluga tööstusharudega, nagu liha- ja piimatootmine.

Ühe kilogrammi sealiha tootmiseks kulub umbes 1078 liitrit vett. Ühe kilogrammi veiseliha tootmiseks kulub 925 liitrit piiratud veevarudest pärinevat vett. Kui vaadata tavalisi igapäevaseid valikuid, mida paljud inimesed teevad pikemalt mõtlemata, siis seakarbonaadi ja hamburgeri taldrikule jõudmiseks kulub murettekitavalt palju vett.

See ei tähenda, et tehisintellekti veekasutus poleks probleem. Kuigi lihtsa vestlusroboti päringu kohta leviv veepudeliväide on väär, võib tehisintellekti kasutamine kulutada üsna palju vett, eriti kui suured ettevõtted teevad seda tööstuslikus mahus. Kuid see ei tähenda, et peaksime tähelepanuta jätma teised igapäevased otsused, mis samuti väärtuslikke veevarusid kahandavad, näiteks selle, mida oma taldrikule paneme.

Miks on keeruline kindlaks teha, kui palju vett vestlusrobotid kasutavad

Andmekeskustes asuvad tohutud soojust tekitavate seadmete võrgustikud, nagu serverid, andmesalvestussüsteemid, arvutid ja varutoiteallikad, ning vesi suudab neid süsteeme jahutada kiiremini kui õhk. Jahutuse tõhusus sõltub aga mitmest tegurist, mis mõjutavad ka vajalikku veekogust. Osaliselt seetõttu on tehisintellektil põhinevale vestlusrobotile saadetud prompti veekulu väga keeruline hinnata ning see võib sõltuvalt paljudest teguritest väga suurel määral erineda. Nende hulka kuuluvad päringu üksikasjad, näiteks pikkus, ning keskkonnatingimused, nagu välistemperatuur, asukoht ja ligipääs lähedal asuvale veele.

Läbipaistvuse puudumine on veel üks põhjus, miks need hinnangud on nii ebakindlad. Enamik suuri tehnoloogiakontserne ei avalikusta oma rajatiste jahutusmeetodite üksikasju.

Samuti tasub märkida, et andmekeskuse vee- ja energiatarbimine ei pruugi toimuda kohapeal. See tähendab, et ühe linna andmekeskuse veekasutus võib mõjutada hoopis teist piirkonda.

„Elektrijaamad, kust andmekeskused elektrit saavad, võivad tegelikult asuda andmekeskustest väga-väga kaugel, sest energiat liigutatakse kõrgepingeliinide kaudu üle kogu elektrivõrgu,“ ütleb Masley. „Kui räägime näiteks Loudoni maakonda [Virginias] rajatava andmekeskuse veekasutuse mõjust, võib eeldada, et see puudutab peamiselt Loudoni maakonda. Kuid mõnel päeval võib see andmekeskus põhjustada vee kasutamist ka mõnes Lääne-Virginia söeelektrijaamas.“

Veepudeliväite selgitus

2024. aastal avaldas The Washington Post koostöös California Ülikooli Riverside’i linnaku teadlastega hinnangu tehisintellekti veekasutuse kohta. Uurimist juhtis inseneriteaduse professor Shaolei Ren. Eesmärk oli välja selgitada, kui palju vett kulub ühe 100 sõna pikkuse ChatGPT vastuse koostamiseks ning hinnangu kohaselt kulus selleks üle 500 ml vett ehk veidi rohkem kui tavalise veepudeli jagu.

See väide levis kulutulena: sellised väljaanded nagu The Guardian ja Forbes ning organisatsioonid nagu Environmental and Energy Study Institute võtsid selle üle ja kinnistasid üldtunnustatud tõena.

Kuid see ei vasta tõele. Teisisõnu on meil nüüd rohkem teavet, mis näitab, et see ei vasta tõele.

Ren ütles Sentientile saadetud e-kirjas, et olemasolevat teavet arvestades oli see tol ajal parim võimalik hinnang tehisintellekti veekasutusele. Pärast esialgse hinnangu koostamist on aga palju muutunud, sealhulgas see, kui palju on teada tehisintellektimudelite toimimisest, ning tehnoloogia, mida andmekeskused kasutavad vestlusroboti promptide töötlemiseks ja oma seadmete jahutamiseks.

„2024. aasta hinnang GPT-4 kohta oli seotud konkreetse aja ja eeldustega ning seda ei tohiks kasutada tehisintellekti või ChatGPT üldise veekasutuse ega tänapäevaste optimeeritud süsteemide kirjeldamiseks,“ kirjutas Ren Sentientile saadetud e-kirjas. „Hinnang põhines tol ajal avalikult kättesaadaval teabel: EcoLogitsi esitatud energiahinnangul (2024. aasta keskpaiga seisuga) ja tehnoloogiaettevõtete avaldatud andmetel veekasutuse tõhususe kohta.“
EcoLogits on organisatsioon, mis jälgib ja avalikustab tehisintellektiteenuste energiatarbimist, ning pakub nüüd tasuta kohandatavat kalkulaatorit eri tüüpi tehisintellekti promptide veekasutuse hindamiseks. Käesoleva artikli kirjutamise ajal hindab EcoLogits, et ühe e-kirja koostamine ChatGPT 5.5-ga, mis on ChatGPT praegune tasuta mudel, kulutab 6,11 ml vett ehk 1,2% veepudeli mahust.

Reni sõnul tuleneb uus arv „metoodikamuudatustest ja uuematest andmeallikatest“, kuigi ta lisab, et see „on üldjoontes kooskõlas Google’i teatatud 33-kordse energiatõhususe paranemisega „tüüpilise“ Gemini tekstipäringu puhul 2024. aasta maist 2025. aasta maini“.

Tehisintellekti ja liha veekasutuse võrdlus

Me teeme iga päev valikuid, mille veejalajälg võib olla palju suurem kui vestlusrobotite oma, kuid Masley sõnul pälvivad need otsused vaid murdosa sellest tähelepanust, mida pööratakse tehisintellektile ja andmekeskustele.

Üks parimaid näiteid on see, mida sööme. Lihatarbimine on viimase 60 aasta jooksul hüppeliselt kasvanud ning 2023. aasta seisuga sööb keskmine USA elanik aastas umbes 37 kilogrammi veiseliha ja 29 kilogrammi sealiha. Arenenud maailmas on juustuburgeri või peekoniga hommikuvõileiva haaramisest saanud enamiku inimeste igapäevaelu nii loomulik osa, et selle tohutu veejalajälg jääb tavaliselt märkamata.

Liha tootmiseks on vett vaja mitmel põhjusel. Esiteks peavad loomad jooma. Samuti peavad nad sööma ning nende toit vajab niisutamist.

Erinevate toiduainete veekasutuse võrdlemisel jäetakse sademetest pärinev vesi ehk niinimetatud roheline vesi üldjuhul arvestusest välja, sest vihma oleks sadanud sõltumata sellest, kas toitu toodetakse või mitte.

Water Footprint Networki andmetel kulub ühe kilogrammi veiseliha tootmiseks umbes 925 liitrit vett. Sealiha on veelgi veemahukam: ühe kilogrammi tootmiseks kulub 1078 liitrit vett, kana puhul aga 779 liitrit.
Need arvud puudutavad üksnes vee kogust, kuid liha- ja piimatootmine mõjutab ka vee kvaliteeti. Paljud loomakasvatusviisid, eriti piimakarja- ja seakasvatus, on olulised veereostuse põhjustajad, sest sõnnikust ja väetistest pärit saaste kandub farmidest lähedal asuvatesse veekogudesse.

Tehisintellekt võrreldes toidutootmisega

Liha veejalajälg on siiski oluliselt suurem kui taimsetel toiduainetel. Näiteks soja, kartulite ja banaanide tootmiseks kulub kõigi puhul vähem kui 20% piiratud veevarudest, mida on vaja sama kaalu veiseliha tootmiseks.

Sama kehtib üldiselt ka loomsete toodete kohta. Näiteks mandlijook on kurikuulus selle poolest, et selle tootmine neelab palju vett. Ühe liitri mandlijoogi tootmiseks kulub 371 liitrit vett, mida on märksa rohkem, kui kulub teiste taimsete jookide, näiteks soja- või kaerajoogi tootmiseks. Sellest hoolimata on mandlijoogi veejalajälg siiski palju väiksem kui lehmapiima veejalajälg: ühe liitri lehmapiima tootmiseks kulub 628 liitrit vett.

Kokkuvõte

Mõte pole selles, et tehisintellekt oleks kahjutu, vaid selles, et inimesed hindavad halvasti omaenda tegude keskkonnamõju. See on üks eriti ilmne näide ning oluline seetõttu, et paljud inimesed soovivad siiralt oma keskkonnajalajälge vähendada.

Kuid me ei saa seda teha, kui meil pole täpset teavet. Kui tavainimene soovib vähem vett kulutada, ei tohiks ta piirduda ainult vestlusrobotite veekasutuse uurimisega – väga hea ja tõhus algus oleks süüa vähem liha.

Tõlkinud Tanel Lebedev
Eesti Vegan Selts
Eesti Vegan Selts

Liitu postiloendiga

Ole kursis tulevaste ürituste ja oluliste veganlusega seotud uudistega!
Me ei spämmi ega jaga sinu andmeid kunagi kellegi kolmandaga. Sul on alati võimalus ennast nimekirjast eemaldada, kui klikid meie uudiskirja lõpus olevale lingile.
Cookies