23. septembril tähistatakse Euroopa Liidu mahepäeva. Mahepõllumajandust seostatakse sageli sõnniku ja loomsete väetistega, aga kas mahetootmine saab toimida ka ilma nendeta? Tutvustame biotsüklilist veganpõllumajandust ning vaatame, kes seda edukalt praktiseerivad.
Sojaoad on liblikõielised, mis seovad mügarbakterite abil õhulämmastikku ning on suurepärane valguallikas otse inimesele. Söök, mitte sööt!
Foto: Oleg Malshakov / Adobe Stock
Mis on biotsükliline veganpõllumajandus?
Termin biotsükliline tuleb kreekakeelsetest sõnadest
bios, mis tähendab „elu“, ja
kyklos, mis tähendab „tsüklit“, „ringi“. Sellise põllumajanduse eesmärk on säilitada looduse seisukohalt tervislik mulla, taimede ja inimtegevuse vaheline ringlus.
Kogu tegevuse ja taimekasvatuse juures järgitakse veganpõhimõtteid. See tähendab, et ei peeta loomi ärilistel eesmärkidel ega kasutata loomse päritoluga väetisi või muid loomakasvatusest pärinevaid tootmissisendeid. Eesmärk on hoida muld heas seisundis, toetada elurikkust ja taimsete toitainete ringlust ning kasvatada inimtoiduks kvaliteetseid põllukultuure.
Kes vastutab biotsüklilise veganpõllumajanduse standardite eest?
Loe
Biocyclic Vegan Internationali ja standardite eest vastutava Berliinis asuva mittetulundusühingu
Adolf Hoops gGmbH ning biotsüklilise veganpõllumajanduse kvaliteedimärgise kohta
siit.
Alates 2025. aasta novembrist on kasutusel ka veganpõllumajanduse V-märgis. Seda saavad kasutada biotsüklilise veganpõllumajanduse põhimõtteid järgivad tooraine ja vähesel määral töödeldud toodete tootjad.
Müüt: toitainete ringluse sulgemiseks on vaja loomi
Toitainete ringlus on praeguse seisuga enamasti globaalne. Väga sageli söödetakse kohapeal kasvatatavatele loomadele sööta teiselt poolt maakera, samal ajal kui nende väljaheited jäävad loomade kasvatuskohta.
Lõppude lõpuks on enamus toitained pärit mullast. Loomad kasutavad taimedest saadud toitaineid piima, lihasmassi jm tootmiseks ning nende sõnnikut kasutatakse põllukultuuride väetamiseks. Kaunviljad aga seovad lämmastikku ning nende biomassi saab samuti kasutada põllukultuuride väetamiseks.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et loomad töötlevad toitaineid ümber, kuid ei loo neid. Hästi kavandatud taimsel süsteemil põhinev põllumajandus saab samuti toitaineid ringlusse võtta.
Müüt: rohumaade säilitamiseks on vaja loomakasvatust
Rohumaad vajavad sobivat majandamist, kuid see ei tähenda tingimata ärilistel eesmärkidel loomakasvatust. Euroopa Keskkonnaameti 2026. aasta analüüsi kohaselt piisaks Euroopa Liidus vaid umbes 10–15% praegusest veiste, lammaste ja kitsede arvust, et tagada karjatamisest sõltuvate loodusväärtuslike elupaikade majandamine.
1 See tähendab, et rohumaade ja teiste karjatamisest sõltuvate elupaikade säilitamiseks ei ole vaja praeguses mahus põllumajandusloomi. Veganpõllumajanduse puhul ei peeta rohumaaloomi ärilistel eesmärkidel ja nendeks võivad olla farmiloomade varjupaikade elanikud. Mõnel juhul võivad tulevikus sama eesmärki täita ka metsikud taimtoidulised loomad.
Rohumaade elurikkuse säilitamisel võib karjatamise kõrval olla oluline roll ka niitmisel. Schneideri ja Heringi 2024. aasta Euroopa rohumaid käsitlev metaanalüüs näitas, et ka niitmine võib võrreldes majandamata jätmisega toetada rohumaade elurikkust.
2 Niidetud haljasmassi saab näiteks kompostida, et seda väetisena kasutada, või ka biogaasi tootmiseks.
Rohumaade majandamisel ei ole seega tingimata vaja kariloomi. Liblikõielised taimed, näiteks ristikurohi, võivad parandada mulla viljakust ka ilma neid loomasöödaks kasutamata.
Bioringlusel põhinev veganpõllumajandus arvestab ka nõmme- ja soostunud alade taastamise, agrometsanduse (näiteks viljapuude ja rohumaade kooslused ning pähklipuud) ning agrivoltaikaga ehk põllumajanduse ja päikeseenergia tootmise ühendamisega.
Biotsüklilise veganpõllumajanduse näited Euroopas
Praeguse seisuga järgib selliseid põhimõtteid 40 põllupidajat üle maailma. Kreekas, kust meetod alguse sai, on neid kõige rohkem, kuid esindatud on ka Holland, Belgia, Saksamaa, Austria, Šveits, Itaalia, Prantsusmaa, Küpros, Rumeenia, Serbia ja Island. Euroopast väljaspool on esindatud näiteks Ameerika Ühendriigid ja Kanada. Peatset sertifikaadi kinnitamist ootavad põllupidajad Colombias ja Brasiilias.
Tutvu põllupidajate kaardiga
siin.
Vaid mõned Euroopa farmidest:
Möllers Morgen Lentföhrdenis Saksamaal on endine piimafarm, mis on oma 120-hektarilisel alal täielikult veganpõllumajandusele üle läinud ning alates 2023. aastast biotsüklilise veganpõllumajanduse sertifikaadi omanik. Seal kasvatatakse teravilja, rapsi ja köögivilju. Samuti toodetakse oma rohumaadelt saadud haljasmassist komposti.
@moellersmorgenMoosfeld Gemüse GmbH on 38-hektarine köögiviljafarm Singenis Saksamaal. Köögivilju kasvatatakse nii sise- kui ka välistingimustes ning toodetakse oma komposti. Moosfeld Gemüse on veganfarmers.de asutaja ja biotsüklilise veganpõllumajanduse sertifikaadi omanik alates 2023. aastast.
@moosfeld.de
LoginEKO on põllumajandusettevõte Aradacis Serbias. 3278 hektari suurusel alal kasvatatakse nisu, kaera, päevalilli, herneid, linaseemneid ja kikerherneid. Nende sertifikaat peaks kinnitust saama 2026. aastal, kuid tootmine on olnud vegan juba 2020. aastast. LoginEKO tegeleb ka andmete kogumisega teadusuuringute tarbeks.
@login_eko
Kokkuvõtteks
- Toitained, mitte loomad. Taimne toitainete majandamine aitab säilitada muldade viljakust.
- Rohumaad, mitte tingimata karjatamine. Õige majandamisega saab rohumaasid säilitada ka ilma karjatamiseta.
- Mahepõllumajandus ja veganlus sobivad kokku. Selline kooslus toetab mulla tervist, liigirikkust ja loomade eetilist kohtlemist.
- Teerajajatest laiema kasutuselevõtuni. Teadusuuringud, tootjate sertifitseerimine ja toetatud väärtusahelad aitavad meetodite levimisele kaasa.
Loe pikemalt
Biocyclic Vegan Agriculture lehelt.
Viited:1 European Environment Agency (2026). Extensive livestock systems and nature in Europe. EEA Briefing 07/2026. Copenhagen: European Environment Agency. doi: 10.2800/3984213.2 Schneider, A. R. & Hering, D. (2024). Effects of extensive grazing and mowing compared to abandonment on the biodiversity of European grasslands: A meta-analysis. Applied Vegetation Science, 27(4), e70003. DOI 10.1111/avsc.70003