Vegan Grand Tour: ringreis Eesti taimsete pärimustoitudega

23. september 2026

Kas mahepõllumajandus saab ilma loomakasvatuseta edukalt toimida?

Seltsi liikmed Saara ja Emily korraldasid tänavu augustis Kihnus ja Lääne-Virumaal Tekstiilikeskuses kaks vegantoiduga üritust ja jagavad nüüd meiega korraldamise köögipoolt.

Hetk 20. augustil Kihnus toimunud vegan õhtusöögilt.

Tekst: Saara Mildeberg, Emily Rosenberg
Pildid: Saara Mildeberg

Oleks ülekohtune väita, et taimne pärimustoit tundub paljudele oksümooronina, iseendale vasturääkiva sõnapaarina, aga mõneti tabu on see küll. Kes küll pakub kallitele külalistele söögiks dieettoitu või tahaks perekonnahõbeda kõrval säilitada näljaaja retsepte? Pärimuskultuuri vardjad on pidanud veganlust invasiivseks nähtuseks, aga leidub ka folkloriste ja etnolooge, kes on meie toidulauda aastatuhandeid ilmestanud taimedele ja nendest tehtud roogadele pühendanud terveid raamatuid.

Seda mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas. Sellepärast saigi meie vegan õhtusöökide seeria alguse ühel jõulueelsel päeval Narvas Kreeka külapeo stiilis koosviibimiseks viinamarjalehti dolma'deks rullides ja moussaka kihte ladudes ning jätkus Rakveres Korea-Jaapani restoranis kikerherne-okonomiyaki't veganitele tuttava kala namak'i ehk musta soolaga maitsestades ning köögiviljaramenit kanaloogiga kroonides. Narvas ei viibinud meiega ühtegi kreeklast ega Rakveres korealast või jaapanlast, mis ei tähendanud muidugi mingeid järeleandmisi, ometi võtsime kutseid tänavu augustis Kihnus ja Lääne-Virumaal Tekstiilikeskuses midagi kohalikku teha grammike tõsisemalt. Kui kohalik, siis kohalik: traditsioonilised retsepid, kodumaine tooraine ning kuigi mõned lisandid tuli hakkama panna varem, valmis enamik toitu võõrustajate endi köökides.

Kihnu vegan õhtusöögi juured on hoopis kaugemal, kui vegan õhtusöökide seeria algusaeg detsembris 2024. Selle taustal on hoopis 2019. aastal algselt Facebookis ja siis ajakirjanduses avaldatud arvamuslugu, kus saare pärimuskultuuri hoidjana tuntud Mare Mätas teatas, et kui erisoovidega (ehk Kihnu traditsioone eiravate) külastajate hulk ei vähene, paneb ta oma kodutalu seinale sildi: „veganitele sissepääs keelatud“. Aga Mare ja Saara on mõlemad hariduselt etnoloogid ja mõned sõbralikud külaskäigud hiljem kutsus Mare kolleegi saarele vegan õhtusööki ja jutuõhtut pidama. Mõeldud — tehtud! Saara kutsus kampa Emily ja koos kihnlastega pandi paika kuupäev ja koht: 20. augustil Ranniku talus tegutsevas Miinusbaaris. Tekstiilikeskusesse lõunasööki valmistama kutsus meid selle perenaine Maryliis Teinfeldt-Grins, kes osales kunstnikuna Narvas residentuuris olles juba meie Kreeka õhtusöögil ning talle sobis hästi 23. august ehk järgnev pühapäev. Nii sai meie Kihnu-Lehtse ringreis maratoni hõngu.

Ettevalmistused pärimuseineteks algasid vastavate kokaraamatute läbi töötamise ja tooraine otsimisega. Menüü sai segu vanematest ja uuematest traditsioonilistest toitudest — kokku said Aliise Moora etnograafiline kogu, Anniina Ljokkoi ja Liisa Kaski uurimistöö ning Kihnu puhul ka nõukogude ajast pärit retseptid Mare enda koostatud kokaraamatust. Ka tooraine puhul lähtusime sellest, mida Eestis kasvas ja kasvatati, aga ka sellest, mida oli ja mida oleks võinud olla — näiteks kaerapiim, põldoatofu ja kollase herne tempeh. Tahenenud hernepüree, mille viilud on hea valguallikas, polnud vanadele eestlastele sugugi võõras. Tempeh tuleb küll geograafiliselt kaugelt, kuid on vaimselt ligidal, sest koosneb meile tuttavatest hernestest või ubadest, mida spetsiaalse seeneniidistiku abil kääritatakse; tofu valmistamise protsess on veelgi lihtsam. Türil tegutsev kaerapiimatootja YOOK pani meile reisile kaasa mitu kasti kaerapiima ja -joguritit, mis kulus ära nii roosamanna kui kamamagustoidu valmistamiseks ning millest jätkus ka Kihnu õhtusöögile järgnenud hommikukohvile.

Tekstiilikeskuse riiulil on ka Anniina Ljokkoi raamat taimsetest pärimustoitudest.

Vegan lõunasöök Lehtse Tekstiilikeskuses.

Jätsime endale kahe ürituse vahele lahedalt aega, et varusid täiendada. Emilyle tähendas see Tartus poodlemist ja turul käimist, Saarale jalutuskäiku metsas. Järgneval pühapäeval, 23. augustil toimunud Tekstiilikeskuse vegan lõunasöögi ajaks olime Kihnust taastunud, aga ka erinevatest vigadest ja õnnestumistest õppinud ning kasutasime pool päeva ise hakkimise asemel juurviljade supi- ja salatikõlbulikuks tegemiseks köögikombaini. Aga miski ei valmistanud meid ette selleks, et kaks täisvõimsusel töötavat pliiti löövad Tekstiilikeskuse köögis korgid läbi. Ehmatus oli suur ja pinge edaspidigi üleval, kuid saime siiski õnnelikult kruubid pehmeks keedetud ja tofu sibulaga läbi praetud.

Kuigi me ametlikku statistikat ei kogunud, on kohaletulnud külalisi põnev võrrelda. Kihnus oli meid koos kokkade ja köögiabilistega kokku 35, neist 15 inimest ehk 42% veganid. Tekstiilikeskuses oli meid 30, neist 8 inimest ehk 30% veganid. Kihnus oli noorim osaleja ühe- ja vanim 50-aastane; Tekstiilikeskuses noorim 20ndate eluaastate keskel ja vanim 69. Järeldus? Tegu polnud sugugi ainult veganite üritusega, vaid osalejate seas oli ka palju neid, kes olid otsinud põhjust või ettekäänet eksootilist Kihnu saart või Lääne-Virumaa rüpes asuvat Tekstiilikeskust avastada ning sealjuures meie pärimuskultuuri kohta midagi põnevat õppida. Mitte ainult teoreetiliselt, vaid ka praktiliselt.

***

Järgmisel nädalal kirjutavad Emily ja Saara seltsi blogis Kihnus ja Lehtses serveeritud menüüst täpsemalt.

***

Jälgi Saara & Emily vegan õhtusööke ja rattasõite üle Eesti Instagramis: @vegan_grand_tour