Vegan Grand Tour: meie esivanemate menüü

23. september 2026

Kas mahepõllumajandus saab ilma loomakasvatuseta edukalt toimida?

Vegan Grand Tour: meie esivanemate menüü

Seltsi liikmed Saara ja Emily korraldasid tänavu augustis Kihnus ja Lehtses kaks veganüritust. Eelmisel nädalal saime lugeda ettevõtmise saamisloost ja ettevalmistustest, nüüd aga kirjutavad asjaolisad serveeritud menüüst täpsemalt.

Osa Kihnu veganõhtusöögile kogunenud seltskonnast.

Tekst: Saara Mildeberg, Emily Rosenberg
Pildid: Saara Mildeberg

MENÜÜ

Kihnu | Lehtse

Tervitusamps:
baklažaani"gilu"leib ja mädarõikanaps | kapsapirukas odrajahupõhjal

Isutekitaja:
viie juurviljaga läätseleem

Pearoog:
praekartul ja -tempeh ja herne-oa käkid | lõkkekartul ja praetofu sibulaga
kruubipuder kukeseente ja kanepipiimaga
värskelt soolatud köögiviljasalat

Magustoit:
roosamanna marjadega | kamamagustoit marjade ja söödavate lilledega
hautatud rukkiidandid

Lisandid:
kartulileib | rukkileib
odra-naerikuklid
hernetamp, kanepitamp, ürdivõi

Tuisutops:
magusad ploomid ja soolased põldoad

Kihnus hoolitses joogikaardi eest Miinusbaar, aga Lehtses saime särada isetehtud jäätee ning pojengi-, mustika- ja rabarberisiirupiga, mida sai maitsta nii limonaadi kujul kui Moe džinniga valmistatud kokteilis. Kodumaised veinid laual olid aga pärit Aru mõisast.

***

Serveeritud road kõnelesid Eesti keerulisest ajaloost: otra, herneid, ube, läätsi, naereid ja kanepit tunti siinmail juba tuhandeid aastaid tagasi, samas kui värvilised köögiviljad, mida algselt peeti mõisasakste peenutsemiseks, lisandusid meie menüüsse alles viimaste aastasadade jooksul. Enamik retsepte olid sellised, kus saab ühe või mitu koostisosa julgelt välja vahetada, vastavalt sellele, milliseid kaun-, köögi- või puuvilju, marju ja ürte parajasti saadaval on.

Toiduentusiastide jaoks on kindlasti kurb tõdemus, et eestlaste jaoks ei ole toit olnud ülemäära oluline kultuuri või kuuluvuse väljendusviis. Igapäevane toit on olnud pigem kidur, hall, vesine, hapu, mõru ja soolane. Isegi kui Eesti loodus pakub rikkalikku valikut taimede, marjade ja seente näol, siis nende korjamine on olnud harv ning piirdunud nälja- või paastuperioodidega, kitsaste ajaliste- ja geograafiliste piiridega – kuniks odrajahu ja põldube oli, polnud mõtet metsa minna. Suvised metsmaasikakeed ja sügisesed seentest lookas korvid on pigem rahvusromantiline kujutelm kui ajalooline fakt. Suurem osa meie praegusest toidutraditsioonist kannab edasi kahjuks hoopiski slaavi ja baltisaksa kultuuri, paremal juhul rannarootslaste tavasid.

Menüüd koostades oli äärmiselt keeruline läbi närida, mida ikkagi vanad eestlased sõid ja mis oli see, mis tuli võõraste võimudega kaasa. Oder, põldoad ja naeris said esimesena paika. Naeri leidmine on küll erakordne väljakutse, kui kevadel pole olnud taipu seda oma peenrasse külvata. Viimaks saime peotäie naereid Lehtsest Tekstiilikeskuse naabrilt. Nendele lisaks tahtis hobipagarist Emily oma rukkileivaretsepte rikastada kartulileivaga. Kuigi rukis ja kartul on justkui eestlaste tõeline toit, on need meie aladele jõudnud tegelikult hoopiski hilja. Sütel, tuhas või kuumaks aetud kividel küpsetatud odra- ja nisukakukesed olid palju varasemad.

Jookide osas läheb lugu veelgi imelikumaks – tavaline igapäevane jook oli hapukas õlleeelkäija, aga sellele lisaks joodi rohkelt meie mõistes taimseid piimasid, mida tehti erinevatest jahudest või kanepiseemnetest. Kanepi- ja linaseemned olid kanga valmistamise ülejääk, mitte tingimata toiduks kasvatatavad taimed, sest riided olid eestlastele olulisemad kui see, mida söödi. Kidur taimede valik ei tähenda, et loomseid võetusi oleks söödud sinna kõrvale rikkalikult, vaid nende valik oli veelgi kesisem. Kui teravilja jõuti vaevalt inimeste toiduks kasvatada, siis seda vähem suudeti loomi pidada. Jahipidamine ja kalastamine olid samuti vähelevinud, näiteks pole mitmetest piirkondadest kogu ajaloo vältel mitte ühtegi ülestähendust kalastamise kohta.

Kuivatatud oad ja teravili säilisid üle talve hästi ja see kattis juba suurema osa talvisest toidulauast – jahupudrud ja jahujoogid koos põldoakäkkidega olidki tavalised. Lisaks sellele hapendati näiteks kapsast, aga mitte tänapäevasel kaunil riivitud kujul, vaid hoopiski tervete peadena, mis pandi aiateivaste otsa külma kätte ja mida käidi sealt vastavalt vajadusele raiumas. Kui seeni söödi, siis needki olid pigem hapendatud või kuivatatud.

Pearoog: praekartul ja -tempeh ja herne-oa käkid, lõkkekartul ja praetofu sibulaga, kruubipuder kukeseente ja kanepipiimaga, värskelt soolatud köögiviljasalat

Lisandid: kartulileib, rukkileib, odra-naerikuklid, hernetamp, kanepitamp, ürdivõi

Ilmselt on iga vegan kuulnud, kuidas kirutakse, et ikka igasuguseid imelikke asju leiutatakse ja müüakse vegan toidu pähe. Tegelikult on need kõik juba ammu olemas olnud, me oleme lihtsalt vahepeal unustanud. Vanadel eestlasel on peaaegu iga vegan toidu jaoks alternatiiv olemas – seitanivorstid on nagu tangu- ja jahuvorstid, kus tihtilugu ei olnud grammigi loomset (kui välja arvata kestad, aga need on tänapäeval lihtsalt ja loomasõbralikult asendatavad), tofu on tahenenud hernetamp, oakäkid on meie aja tavalised oakotletid. Taimsed piimad, nii hapendatud kui ka värsked, nii vesisema kui paksema tekstuuriga (näiteks jogurtilaadsed) olid olemas. Meie tänapäevasel toidulaual eksootilistena tunduvad läätsed, linaseemneõli ja kaerapiim olid siin piirkonnas tavalised.

Kui igapäevane toit oli kidur, siis maailma näinud baltisakslased on üles tähendanud, et pidupäevadel sõid eestlased ohtralt ja rikkalikult. Pidupäevadeks kvalifitseerusid muidugi igasugused tavalised tähtpäevad, aga veelgi enam perekonna enda sündmused, näiteks pulmad, põllutööde lõpp, talgud. Seetõttu oli ka meie ringreisi menüü rikkalik – üle maa kokku sõitnud vegan pärimustoidu fännid on tähistamist väärt!

Anniina Ljokkoi ja Liisa Kaski „Taimsed pärimustoidud“ Lehtse Tekstiilikeskuse riiulil

—
Toiduajaloo tarkused on pärit järgnevatest allikatest:
Aliise Moora “Eesti talurahva vanem toit”, 2007
Ester Bardone, Anu Kannike, Inna Põltsam-Jürjo, Ulrike Plath “101 Eesti toitu ja toiduainet”, 2016
Anniina Ljokkoi, Liisa Kaski “Taimsed pärimustoidud”, 2022

***
Loe eelmist blogipostitust Kihnu ja Lehtse üritustest: Vegan Grand Tour: ringreis Eesti taimsete pärimustoitudega

***

Jälgi Saara & Emily vegan õhtusööke ja rattasõite üle Eesti Instagramis: @vegan_grand_tour